Minu muusika aastal 2012

Aasta albumid:

The Shins - Port Of Morrow
James Mercer kirjutab peaaegu täiuslikke laule. Seekord mahutas ta selliseid ühele plaadile päris mitu, nii et aasta albumi tiitel on õigustatud. Eks ta veidi melanhoolne muusika on, aga selline ma juba kord olen. Minevik ja tulevik käivad ikka käsikäes.
http://www.youtube.com/watch?v=fweNLKBCh5A

Father John Misty - Fear Fun
Selle nime taga peitub taas üks jänkide laululooja, Josh Tillman nimelt. Too Tillman, tuleb välja, on kultusbändi Fleet Foxes endine trummar. Vist on taas kogu point melanhoolses mõttemaailmas, mis mul tollegi tüübiga ühine. Kaunid meloodiad ja nutikad laulusõnad aitavad muidugi ka omajagu kaasa.
http://www.youtube.com/watch?v=sNu_GJ_PSZY

Heartless Bastards - Arrow
No vaat see on nüüd selline vanamoodsalt äge rock'n'roll. Ei mingit plaanigi moevooludega kaasa minna. Nati Zeppelini, kübeke Janis Joplinit ja karvake elektribluusi. Tulemus käputäis laule, mis kõlbavad kasvõi iga päev kuulata.
http://www.youtube.com/watch?v=SKn3CScrAzo

The Killers - Battle Born 
Raadiosõbralik korporatsioonimusa? Nojah, aga vähemalt üdini kvaliteetne. Too Brandon Flowers lihtsalt oskab neid lugusid kirjutada. Vahest läheb muidugi veidi igavaks, aga refrään on ka sel juhul igati asjakohane.
http://vimeo.com/46666312

Top 25 laulud:

Richard Hawley - Seek It
Täiskasvanute ballaad. Mida lõpu poole, seda kaunimaks läheb.
http://www.youtube.com/watch?v=5rrC7eVf_UU

Admiral Fallow - The Paper Trench
Mumfordi ja poegade tuules on juurteroki tegijaid tekkinud nagu seeni pärast vihma. Mõni on viimase peal hea ka. Näiteks see Šoti punt.
http://vimeo.com/40604487

Calexico - Splitter
Tõeline indieroki veteran, kõike teinud ja näinud. Nende viimast plaati ma põhjalikumalt kuulanud pole, aga Splitteri põhjal oleks põhjust. Video on ka väga lahe.
http://www.youtube.com/watch?v=RwgjMfi1YF8

First Aid Kit - To A Poet
Siin minnakse mingeid sügavamaid hingesoppi tuulutama, mis polegi kõige hullem mõte. Tegemist on kahe Rootsi neiuga, kes kogunisti maalähedasel lainel. Inglise keel on õdedel pea täiesti aktsendivaba.
http://www.youtube.com/watch?v=i2Yrit1Da1I

The Ragbirds - Six Wheels
Michigani kvintett keedab hästi vahvat segu maailmamuusikast cajunini. Euroopas nad vist kunagi esinenud polegi, nii et siinmail neid ka keegi ei tunne. Kõlbaks mõnele meie folgifestivalile kenasti.
http://www.youtube.com/watch?v=LFK7QoixFrE

Dawes - How Far We've Become
See on nüüd taas see seitsmekümnendate California. Noh et palmid õõtsuvad tuules ja lintmakk mängib ookeaniäärses luksusvillas. Sihuke ülivanamoodne kraam. Aga päris hästi tehtud ja igati nauditav.
http://www.youtube.com/watch?v=QbCw45oes2E

Deirdre & The Dark - Classic Girl
Kuuekümnendate nostalgialaks. Päris armas. Video samamoodi.
http://vimeo.com/44890098

Jukebox The Ghost - Somebody
Väga meeldejääv poplaul, ehkki pean tunnistama, et need kõrged noodid on mõnevõrra häirivad. Video annab mõista, et kunagi oli (kusagil) suvi.
http://www.youtube.com/watch?v=OL0KFczy2Rw

Band Of Horses - Electric Music
Teekonnalaul. Täiuslik autos kuulamiseks. Või siis pimedal õhtul kodus varjukitarriga. Vahet pole. Ikka ja alati oled teel.
http://www.youtube.com/watch?v=hyQywK59LiM

The Deep Dark Woods - Sugar Mama
Eriti vinged harmooniad. Metsad on nii tihedad ja pimedad, et ma sellest bändist mitte midagi rohkem ei tea. Aga kõik head asjad tulevad teatavasti Kanadast.
http://www.youtube.com/watch?v=xXRyMaJ_cL0

Little Brutes - Do It All Again
See on nii obsküürne sats, et isegi Wikipedia ei tunne. Mõnus väike optimistlik pala. Aitab päeva veidi paremaks.
http://www.youtube.com/watch?v=0NX5Hertc9U

fun. - One Foot
See fun. tundub lõbus isegi siis kui laulu sõnum pagana morbiidne. Vägagi edukas bänd, kuus Grammy nominatsiooni ja mis kõik veel.
http://www.youtube.com/watch?v=efGMdKAX5kU

The Trews - The Power of Positive Drinking
Mul on veider ihalus korralikult rulluva pubiroki järele. Mõnusalt klimberdavad klaverid, korralik kitarrisoolo ja äge rütmirühm. The Trews valmistab selles osas suurt rõõmu.
http://www.youtube.com/watch?v=Ue_RPJ21g8U

Aimee Mann - Charmer
Aimee Mann tuleb alati ära märkida kui ta taas pika pausi järel urust välja poeb. See laul on väga armas vaade ilmsele: šarmikas inimene on sageli tühjust täis kloun ja teab seda ka ise väga hästi.
http://vimeo.com/49683915

JD McPherson - Signs & Signifiers
21. sajandi rockabilly. Kontrabassimees on aasta kõige coolim tegelane. See laul pole kindlasti zhanri kõige tüüpilisem esindaja, sest ta on parajalt pikk ja aeglaselt rulluv. Mõnus.
http://www.youtube.com/watch?v=YqdY5Wsp7tg

The Temper Trap - Need Your Love
Austraalias loodud pop-bänd, nüüd tegutseb Londonis. Miks sellele armastust nõudvale laulule selline karate kid'i stiilis video on lisatud, ei oska tõesti öelda. Aga pagana aus poplugu, mida kannatab uuesti ja uuesti kuulata.
http://www.youtube.com/watch?v=3Vsbc0oR6fE

Rah Rah - Prairie Girl
Päris siin aasta viimastel päevadel kuulmiselundeid võlunud lugu. Võluv rock-lugu varem tundmatult Kanada bändilt.
http://www.youtube.com/watch?v=H0UENJiVJhw

School of Seven Bells - Kiss Them For Me
See sobiks kusagile diskosse, aga aeg-ajalt mulle seda tüüpi lood meeldivad. Meeldejääv refrääni tõttu võib-olla. Seitsme kella kool hängib New Yorgis.
http://www.youtube.com/watch?v=rAf6akprIBQ

Bonnie Raitt - Down To You
Bluusrokiveteran pole ammu stuudios käinud, nii et proua uus plaat on tõeline rõõm. See on vast lugudest kõige rokkivam. Kitarr laulab nagu parimatel päevadel.
http://www.youtube.com/watch?v=mTCChR7VwHk

Great Lake Swimmers - Easy Come Easy Go
Ammu kõrvu jäänud Toronto kvintett, mida juhib suurepärane laulukirjutaja Tony Dekker. Varem on järveujujate lugudes olnud õige palju melanhooliat, aga Easy Come Easy Go laseb hingel vabalt rännata.
http://www.youtube.com/watch?v=3SlnLhjGzVw

Alabama Shakes - Hold On
Jänkibluusi uued tulemised leiavad ikka mõneaastaste vahedega aset. Alabama Shakes leidis sel aastal palju lehepinda ja küllap müüs ka tublisti plaate. Hold On on laul, mis mind kevadel esmakordsel kuulamisel tõeliselt haaras. Kuigi tuleb tunnistada, et mööduv aeg pole teda väga hästi kohelnud. Aga üks aasta sündmusi ikka.
http://www.youtube.com/watch?v=Le-3MIBxQTw

Bob Dylan - Duquesne Whistle
Tema Bobilikkuse juures on kõige vahvam see, et ta laseb kriitikutel vahutada, aga jätab ise oma laulud lahti seletamata. Laul kõneleb enda eest ise. Nagu ikka, bluusipõhjale kirjutatud vaimustavad sõnad. Dylani lauluhääl on ka justkui paremas korras kui paaril varasemal plaadil.
http://www.youtube.com/watch?v=mns9VeRguys

Winchester - Field Day
See on mingisugune elektrooniline tagasivise kaheksakümnendatesse. Natukene Human League'i või Heaven 17 hõngu. Aga ülimalt stiilselt tehtud. Bändist ei tea ma paraku midagi.
http://www.youtube.com/watch?v=2prTdDoJZjE

Andrew Bird - Danse Caribe
Veel üks indie-veteran. Õppinud viiulikunstnik, kes armastab vilistada ja hingelisi laule kirjutada. Teatud ringkondades palavalt armastatud. Mulle meeldib just see konkreetne lugu oma mitmekülgsuses.
http://www.youtube.com/watch?v=0UybkLLMgBI

Gary Clark jr - Ain't Messin' Round
Ameerikas kõvasti promotod Austinist pärit laulja, laulukirjutaja. Tea kaua suur plaadifirma temaga jamada viitsib. Plaadile on igaks juhuks pandud ka siirupist poppi ja ebameeldivalt kõlavat hiphoppi. Aga mõnes loos lastakse mehe bluusijuurtel särada ja siis on väga vahva.
http://www.youtube.com/watch?v=fyBem5-Bfpg

Äramärgitud olgu veel Rolling Stonesi megakogumik Grrrr! Aitas see mind nimelt tagasi bändi juurde, kelle vastu pole väga kaua erilist huvi tundnud. Ja veel ka minu ainus tänavune Eesti muusika ost - Tartu Popi ja Roki Instituudi "Biidermeier-psühhedeelia". Tõeliselt vahva plaat. Ja tänud Kõrsikutele kahe suurepärase suvise kontserdi eest.

PÖFF 2012: kokkuvõtteks

Läbi ta on. Läbi mis läbi. 16 filmi on festivali pikkust arvestades keskpärane tulemus, aga minu võimed hetkel rohkem ei luba. Tase oli tavapäraselt kõva. Ehkki nagu ikka, õnnestus mul auhinnatud filme vältida. "Ellenile" vist üksnes sai mingi preemia.
Panin enda nähtud filmid tavapäraselt ka täiesti subjektiivselt pingeritta. Pettumusi oli tegelikult vaid kolm ehk siis jah need kolm viimast.
1. See valss on sinu (Kanada)
2. Ei (Tšiili)
3. Müüride taga (Belgia)
4. Just nagu armunud (Iraan/Jaapan)
5. Ellenile (USA)
6. Viimane ilus päev (Saksamaa)
7. Abitu (Lõuna-Korea)
8. Kodus (Prantsusmaa)
9. Turvalisus pole tagatud (USA)
10. Neli päikest (Tšehhi)
11. Esimesed kevadvihmad (Kasahhi)
12. Söö, maga, sure (Rootsi)
13. Lugupeetud perekond (Iraan)
14. Paradiis: Armastus (Austria)
15. Konserveeritud unelmad (Soome)
16. Ühe majahoidja lugu (Taani)

PÖFF 2012: Abitu

PÖFFi viimaseks filmiks jäi seekord Lõuna-Korea põnevik. Miks ka mitte. "Abitu" tekitas minus juba vaatamise ajal mõtte, et nii nutika stsenaariumi võiks vabalt Hollywoodile kaubelda. Brad Pitt või Mel Gibson sobiksid neid rolle vabalt mängima. Üldse ei välista, et nii lähebki.
Lugu on kaunis kummaline. Pruut ja peigmees sõidavad mehe vanematele külla kui naine ühes bensiinijaamas autost täiesti seletamatult kaob. On ja siis enam ei ole. Piisab ühest lühikesest telefonikõnest. Peigmees on lohutamatu, mõistes, et otsingud saavad olema keerulised. Ta ei tea oma tulevasest naisest ega tolle segasest minevikust õigupoolest midagi. Palganud vana tuttava, allakäinud endise politseiniku enda eest detektiivitööd tegema, hakkab uskumatu tõde vaikselt lahti rulluma.
Eks see film annab meile märku kui vähe me oma lähedastest tegelikult pruugime teada. Igaühel on oma saladus või kaks. Mõnikord on nii, et sul on seda saladust parem mitte teada. Aga siis veel on niisugused kohutavad saladused, mida varjatakse iga hinnaga. Tõepoolest iga pagana hinnaga. Eriti ühiskonnas, kus inimese minevik mängib tema eluvalikutes täiesti otsustavat rolli.
Mees küsib filmi jooksul endalt mitu korda, kas poleks parem otsingud pooleli jätta. Sest on selge, et kadumiseelset olukorda enam kuidagi ei taasta. Et tema tulevane naine oli tegelikult hoopis keegi teine. Aga ei see õnnestu. Kõik liigub vältimatult taaskohtumise, loo otsustava kulminatsiooni suunas.
"Abitu" näitab meile tänapäeva Lõuna-Korea suurlinnaelu, kuid selgitab samas kui olulised on sealses ühiskonnas perekondlikud seosed. Vanemate probleemid ja häbi ei hävi kunagi, oma mineviku eest pakku ei jookse. Tee või tina. 

PÖFF 2012: Müüride taga

Vaimustavalt äge Belgia film intensiivsest geiarmastusest. Peategelaseks lapsenäoga noor mees, kes küll elab tüdruksõbraga, kuid armub ühel päeval habemikku baaripidajasse. Nii pimestavalt ja täielikult, et tüdrukut ja kogu senist elu pole tema jaoks enam olemas. Habemik on albaanlane, mängib vabal ajal basskitarri ja muidugi pole mehe perekond tema seksuaalsest orientatsioonist teadlik. Kuid see kõik ei loe. Noormees surub end väe ja võimuga vanema mehe kaissu. Nojah, tegelikult on kirg ja iha vastastikused ja lausa vaimustavalt intensiivsed. See on kahe mehe omavaheline suhe, kuid arvan, et paneb liigutuma ka kõige veendunuma hetero.
Siis saabub krahh. Habemik albaanlane jääb piiril kanepiga vahele ja pannakse poolteiseks aastaks vangi. Noormees käib teda iga nädal vaatamas, armunud pilk silmis kuni habemik tal enam tulla ei luba. Ja pole parata, poiss leiab endale peagu uue hoolitseja. Ta lihtsalt on seda tüüpi inimene, kes vajab, et tema eest hoolt kantaks.
Kui habemik lõpuks vanglast vabaneb, on kõik muutunud. Temas on midagi murdunud. Taaskohtumine noormehega ei lähe nii nagu loodetud. Vastastikune armastus on alles, kuid see seletamatu iha ometi kadunud. Jääb üle viimast korda üheskoos maani purju juua ja lahku minna. Või on see ikka viimane kord?
Soovitaksin seda filmi igaühele, kes arvab, et teab geikogukonnast midagi. Või kellel on mingisugused veidrad eelarvamused. Pole vaja karta, seksistseenid kui sellised puuduvad. Küll jagub ekraanile tohutult ägedat kirge ja kustumatut armastust.

PÖFF 2012: Ühe majahoidja lugu

Jõhker, vaevutalutav Taani film, millel ei tahaks väga pikalt peatuda. Lars Mikkelsen mängib ebameeldivat, üksildast viinaveaga majahoidjat. Ühel päeval leiab ta tühjas korteris toimetades põrandalt peaaegu alasti noore naise. Seletamatult sinna sattunud, lollakalt naeratav, kõnevõimetu, abitu lapse tasemel. Majahoidja vägistab naise erilisi küsimusi esitamata. Tuleb ja teeb pärast sama uuesti. Ja pakub naist veel ka sõbrale, kes samasugune mõttetu joodik ja muidugi "ei" ei ütle.
Seksil on huvitavad kõrvalmõjud. Majahoidja haige selg paraneb justkui nõiaväel ja sõbra põlvehäda kaob samuti. Aga noh, siis on ju veel üks diabeedihaige sõber ja siis see südamehaige tuttav jne Majahoidjal tekib aegamööda naise suhtes omanikutunne. Ja siis on jama kui palju, sest ümbruskonnas tiirleb igasuguseid imelist teenust otsivaid haigeid. Lisaks veel majahoidja poeg, äpu varas.
Kokkuvõttes on see film üks väga ebameeldiv elamus. Ei suuda kaasa elada ega taha eriti jälgida ka loo moraali. Isegi see ei huvita, kas lõpuks on tegemist reaalsuse või majahoidja haige fantaasiaga. Stsenaristil on seda haiget fantaasiat igatahes piisavalt jagunud.

PÖFF 2012: Konserveeritud unelmad

Soome dokk "Konserveeritud unelmad" vaatab otsa toiduainetetööstusele. Üsna halastamatult. Kuidas tomat, sealiha, loomaliha, oliivõli ikkagi sinna poeletil seisvasse pilkupüüdva sildiga metall- või plastmasskarpi jõuavad?
Filmitegijad käivad Taanis, Ukrainas, Rumeenias, Portugalis ja mitmel pool mujal, võttes filmilindile selle, kuidas elusast loomast saab liha või mil moel nisu põllult kätte saadakse. Sinna kõrvale lasatskse lihtsal töötegijal oma elust jutustada. Kes on puudega, kelle on naine maha jätnud, kes püüab lastele kooliraha teenida, kes üritab vägivaldsest suhtest hoolimata ellu jääda. Realistlik ja jõuline, vahetevahel ka räigelt jõhker pilt, taustaks südamlikele, inimlikele lugudele.
Ometi kõlab see siin kirjutatuna palju paremini kui reaalselt filmi vaadates. Dokk tundus pikaldane, üheülbaline, juba kolmanda riigi külastamise aegu oli üpris selge, et just samal moel ta lõpuni jätkubki. Üllatused jäid puuduma. See on selge, et lihatööstus on jõhker bisnis. Veri ja igapäevased mõrvad. Ja selge on ka see, et inimesed peavad kusagil töötama ja elatist teenima. See, et me seda teame ja näeme, ei aita oluliselt edasi.
Dokk muidugi klassikaliselt peabki olukorda kirjeldama ning soomlaste oma teeb seda päris tublilt. Ega probleemidele lahendusi sellegipoolest ei paista. Ja sööma ju peab.

PÖFF 2012: Viimane ilus päev

Saksa filmid sobivad minu (ja võib-olla laiemaltki eestlase) meelelaadiga. Nad on tavaliselt karmilt efektiivsed, aga samas on neis peidus üllatavalt palju hoolivust ja armastust. Justnimelt peidus, sest välja näidatakse oma tõelisi tundeid haruharva.
"Viimane ilus päev" ei ole seejuures erand. Lugu on halastamatu. Noor naine, kahe lapse ema teeb ühel õhtul enesetapu. Ta ütleb mehe ja lastega omamoodi hüvasti, kuid need ei taipa midagi kuni on liiga hilja. Naisel on olnud pikaajaline depressioon, kuid sellist lahendust ei suutnud lähedased uneski näha.
Edasine on vaade mahajääjate surmajärgsesse ellu. Kuidas millegi nii kohutavaga üldse kohaneda? Korraldada matused ja elada edasi? Saksaliku põhjalikkuse ja pühendumusega tehakse vajalik ära. Teismeline tütar ja isegi väike poeg on ülimalt asjalikud. Nad ei lange musta auku. Tädid, vanaisad ja vanaemad käivad, räägivad, muretsevad ja ajavad üheskoos asjad korda. Perekond ei tohi ema surma pärast päriselt katki minna.
Selles välises efektiivsuses võiks olla midagi halvaendelist või võltsi, aga ei ole. Kõik lähebki edasi ja vajalik saab tehtud. Oleme seda oma lähedaste kaotuse puhul ju isegi märganud. Vähemalt mingi aja suudame toimida, puhtalt inertsist ja vältimatust vajadusest. Neid väikesi triviaalseid toiminguid on selles filmis päris nauditav jälgida. Usun üsna veendunult, et nii need asjad enamasti toimuvadki.
"Viimane ilus päev" on väga tõsieluline ja usutav pilt inimestele pärast tragöödiat. Pikaajalisema traumaga ta ei tegele ja võib-olla ongi parem. Õhku jääb rippuma küsimus, kas perekond ema tegelikult tundiski ja miks see kõik õigupoolest nii pidi minema? Küllap usutav ja eluline seegi, et sellised küsimused kipuvad jääma vastuseta.

PÖFF 2012: Kodus

Francois Ozoni nutika käsikirjaga lugu kooliõpetajast ja tema kirjandushuvilisest õpilasest, kes muidu keskpärases klassis eriliselt silma paistab. Õpilane hakkab uue kooliaasta alguses kirjutama lugu ühe klassikaaslase kodust. Nimelt on tal ammu olnud huvi selle keskklassi majapidamisega lähemalt tutvust teha ja nüüd justkui matemaatika järelaitamistundide sildi all ta sinna ka pääseb. Tegelaskujud on karikatuursed. Pereema loeb kodusisustusajakirju, ise ülimalt maitsekas ja sensuaalne. Pereisa teeb palehigis tööd, et kogu kupatust üleval pidada, ei ole aga ise sugugi rahul. Ja poeg on lihtsalt triviaalne lollpea.
Nii hakkab õpilane iga nädal õpetajale lugusid kirja panema. Mida ta seal klassikaaslase kodus näeb, kuuleb ja teeb. Õpetaja laseb ka oma naisel neid jätkujutustusi lugeda ja mõlemad on ülimalt põnevil ja suhtuvad neid kirjutavasse poissi kui omamoodi kirjandusandesse.
Vahe reaalsuse ja fiktsiooni vahel on seejuures ammu hägustunud. Me ei tea enam, mis poisi kirjutatust tõele vastab ja mis on vaid teismelise rikka kujutlusvõime vili. Ilmselgelt ihaldab ta kaunist perenaist, aga tahab samas olla osa võõra kodu väikekodanlikku idülli. Kujutlused muutuvad aina fantastilisemataks - kuni tal tuleb pähe neid ise muuta või kohendada. Ehk teha seda õpetaja näpunäiteid järgides.
Film on suurepärane ajaviide. Kirjandusõpetaja on samuti omamoodi karikatuur. Läbikukkunud kirjanik, kes võtnud eesmärgiks noori harida. Tema naine (võrratu Kristin Scott Thomas) - kunstipoepidaja, kes ei paista kunstist suuremat taipavat. Seejuures saab Ozon võimaluse väikest viisi modernset kunsti tögada.  Ja too kirjandushuviline õpilane, kes ihaldab ja idealiseerib täiskasvanud naist. Või siis hoopis endal puuduvat täiuslikku perekonda?
Suhted lähevad lõpuks paratamatult katki, aga ennäe - väikekodanlik perekond püsib paremini koos kui intelligentide oma.

PÖFF 2012: Paradiis: Armastus

Selle Austria režissööri Ulrich Siedli karmilt realistliku filmiga läks palju valesti. Kõigepealt näidati seda Sõpruses, mis on üks lootusetult pime ja palav urgas. Pärast Artise valmimist pole tahtnud seal enam käia ja põhjusega. Teiseks algas linastus pihta nõukaajast tuttava venekeelse pealelugemisega, mis hämmastas kõiki saalisolijaid. Pärast rohkeid vabandusi ja osa kodanike demonstratiivset lahkumist alustati filmiga uuesti. Ja seekord originaalhelis! Imeline. Ilmselt võeti arvutis kusagilt linnuke ära.
Kolmandaks polnud film ise päris minu maitse. Jälgiti keskealise parimad kehavormid kaotanud austerlanna turismireisi Keeniasse. Mis tegelikult oli seksireis, sest üksikuks jäänud proua ainus soov oli tumeda nahavärvi kohalikega voodit jagada. Mis polnud mingi probleem. Sest kuurorti ümbruskonnas elavad noored mehed sellest teenusest peamiselt elatusidki. Käekellade ja muu taolise järeletehtud kraami müük turistidele on ju nii eilne päev.
Austerlannas oli alguses säilinud mingit sorti usk, et see, mida ta taotleb, ei ole ainult seks raha vastu. Seepärast võttis ta alguses päris pikalt hoogu ja läks kaasa alles mehega, kes end väga otse müüma ei kippunud. Seksistseenid olid üldiselt vaoshoitud, kuid daami paljad rippuvad rinnad siiski piisavalt palju kaadris. Nagu ka tema abitud katsed mehi voodis leebemalt käituma õpetada. Ühise öö järel tulid aga mängu juba finantsküsimused. Raha, mida vaene seksiturist püüdis pakkuda, oli alati liiga vähe.
Nagu korpulentsed daamid üksteisele pihtisid: siin ei vaata mehed mulle halvasti vaid pakuvad seda, mida mina vajan. Aga ikkagi on lõpuks käes vaid pettumus ja üksindus.
Veidi üheülbaline ja raskesti talutav film. Ei julge väga soovitada.

PÖFF 2012: Söö, maga, sure

Reede õhtu kisub vägisi öhe. Aga kobarmügerik on paksult rahvast täis, mõni seejuures polegi noor ega ilus. Pöff toob kohale igasugust rahvast ja muidugi mitmesuguseid filme.
"Söö, maga, sure" on vaade immigrantide maailma Lõuna-Rootsis. Filmitud kõledal sügisel, räägib ta loo tarmukast noorest makedoonlannast, kes on tegelikult musternäidis potensiaalselt edukast sisserändajast. Tööl energiat täis ja algatusvõimeline, perfektne rootsi keel suus, hoolitseb ta igal moel oma haigevõitu isa eest ja püüab ise hakkama saada. Aga heaoluriigi hammasrattad söövad ta ikkagi ära.
Küllap püüab see film kõigutada tavapärast kuvandit heoluriiki saabunud sisserändajatest. Paljud neist üritavad igal moel, seaduskuulekalt ja energiliselt hakkama saada ja edukad olla. Pole tõepoolest nende viga, et süsteem ei toimi. Ja teiseks: ka nö tavaliste inimeste tasandil saavad eri rahvused omavahel suurepäraselt läbi. Piisab kui võtta kaaskodanikku sellisena nagu ta on. Probleemid ja mured on täpselt ühesugused - nende lahendused meelemürkide ja lõputu igavusevastase lahingu samamoodi.
Ometi: peategelase vahvast mängust hoolimata jäi see lugu minu jaoks venima. Võib-olla olin ma lihtsalt liiga unine, aga ootasin midagi enamat. Võib-olla läinuks asi huvitavamaks siis kui Raša omaseks saanud keskkonnast lahkus. Aga just sellel kohal sai film läbi.

PÖFF 2012: Ellenile

So Yong Kim, Korea päritolu, kuid USA-s üles kasvanud naislavastaja, olla üle lombi indie-filmide alal uus suur staar. Miks ka mitte, "Ellenile" vähemasti on väga stiilselt tehtud.
Melanhooliale tulevad alati kasuks talvine ilm, mõttetu väikelinn mittekusagil ja peategelase röögatu äng. "Ellenile" pakub seda kõike. Paul Dano väga vahvalt kujutatud peategelane on keskpärane rokkar, kes saabub keset kontserttuuri külma ja kõledasse väikelinna oma ammu katkenud abielu lahutama. Närviliselt suitsu pahviv tüüp pole oma naist ega tütart aastaid näinud ja pärast seda üürikest hetke ei näe neid ilmselt enam mitte kunagi.
Kõigega justkui leppinud, on ta oma äpuvõitu advokaadi nõuannetel lapsest lõplikult loobumas, kuid naise hetkeks uuesti kohtamine nagu muudaks midagi. Äkki on hirmus kahju. Pisarad, õlu, suitsud ja jukebox. Filmi parimaks osaks saavadki peategelasele ootamatult sülle kukkuvad ainsad tunnid väikese tütrega, kes teda õigupoolest ei tunne, kuid suhtub olukorda ülimalt täiskasvanulikult. Annab mehele võimaluse, mille see kombates ja komistades vastu võtab. Lastega kokkupuudet pole rokkaril kunagi olnud ja äkki niimoodi kahekesi väikese tüdrukuga... See on ühest küljest veidi naljakas, aga teiselt poolt ka üdini liigutav vaatepilt. Kim kulutab hoolega minuteid ja filmilinti ning see tasub ära. Uskumatult vahva stseen on näiteks nuku valimine kaubanduskeskuses. Mehe kärsitus vs lapse täielik keskendumine ja rahu.
Kõik see on ometi vaid üürike viiv. Kahe inimese kohtumine, kes mõeldud elama hoopis erinevat elu. Filmi viimases stseenis hüppab peategelane suvalise veoauto peale ja kaob sellest võõrast maailmast igaveseks. "Baby i was born to run", nagu Bruce Springsteen laulis.

PÖFF 2012: Neli päikest

Siin suutis kataloogi filmitutvustus küll totaalselt eksitada. Pole siin mingeid parema tuleviku poole küünitavaid noori. Tegemist hoopis õige kõleda vaatega Ida-Euroopa vaesusele, mida tõsi vürtsitavad mõned värvikad kõrvaltegelased nagu keskea künnisele jõudev töötu punkar või igiammuse rohelise kampsuniga esoteerikust vana hipi.
Sisuliselt on "Neli päikest" ühe perekonna allakäigu lugu. Mees, naine, pisikene tütar ja poeg mehe esimesest abielust. Alguses on justkui kõik hästi. Tehakse oma igapäevast, madalapalgalist tööd, saadakse enam-vähem hakkama. Kanep ja alkohol leevendavad aeg-ajalt saabuvat masendust. Siis jääb mees tööst ilma, poiss satub punkarite anarhistliku mõju alla, naine otsib lohutust võõra juurest.
See kõik juhtub justkui loomulikult - elu läheb lihtsalt seda rada. Pole ühte olulist ajendit ega ka vastavat suurt seletamist, nuttu ja hala. Ei, nii autentse ja elulise sõnumiga filmi ei suudaks Hollywood kunagi toota. Seal peab igal probleemil olema alati tagapõhi ning igal raskusel lahendus. Tegelikult nii ei ole. Mõnikord mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Head ja halvad. Ja eriti nõme on see, et ei õpi sa oma elust suurt midagi ega suuda ennast parandada. Kordad samu lollusi uuesti ja uuesti. Nii on ja nii jääb. Väga värskendav näha, et teisedki on sellest aru saanud. Mulle tšehhide tükk seepärast väga meeldis.

PÖFF 2012: Lugupeetud perekond

Iraani islamirevolutsiooni varjud on pikad ja on mõjutanud juba mitut põlvkonda. Selle filmi keskmes on kusagilt läänest kodumaale naasnud ülikooliprofessori lootusetu saatus. Lapsepõlve revolutsioonijärgses Iraanis erinevaid õudusi läbi elanud mees on naasnud lootusrikkalt, uskudes kutsujate lubadusi. Eest leiab aga pooleldi suletud ja rängalt korrumpeerunud ühiskonna, sassis peresuhetest rääkimata. Kõige sümpaatsem sugulane osutub suurimaks suliks. Pidevat kannatusterada läbiv peategelane ei suuda reaalse Iraaniga kohaneda ja mõistab kiiresti, et kolmekümne aastaga on väga vähe muutunud.
Iraani ajalugu on ränk. Islamirevolutsioon pidi ehitama üles hoopis teistmoodi ühiskonna, kuid tegelikult oli tegemist tavalise totalitaarrežiimiga, milles ellujäämiseks on teatud oskusi tarvis. Kui need olemas, saab erakordselt edukalt hakkama. Kui ei, pole elu elamist väärt. Kaheksakümnendate mõttetu ja mõlemalt poolt edutu sõda Iraagiga tõi sadu tuhandeid hukkunuid, kes kõik kuulutati märtriteks. Märtrite perekonnad muutusid ühiskonnas eriliseks priviligeeritud klassiks. Kes vaid oskas oma võimaluse ära kasutada...

PÖFF 2012: Ei

Aastal 1988 toimus Eestis ja Ida-Euroopas nii palju, et vaevalt siin keegi mäletab Tšilli diktatuuri lõppu. Aga Lõuna-Ameerika jaoks oli see märkimisväärne sündmus: tähistab ju Pinocheti langus sõjaväehuntade ajastu lõppu. Järgmise 25 aasta jooksul pole nad õigupoolest kusagil naasta suutnud.
"Ei" on omapärase pildikeelega film. See tundub olevat filmitud kaheksakümnendate aastate telekaameratega, kvaliteedilt ja värvidelt on ta täpselt selline nagu tolleaegsed teleklipid. Eestiski tollal tehtud telelavastused näevad täpselt sellised välja.
Loo keskmes on eksiilist naasnud reklaamiguru Rene Saveedra, kes koolajookide ja seebiooperite reklaamide vahele saab ootamatu väljakutse: valmistada Pinochetivastase rinde reklaamiklipid. Tšiilis toimus 88. aastal diktaator Pinocheti enda algatatud referendum: eesmärgiga kinnistada vanamees riigirooli külge veel kaheksaks aastaks. Oodati ja peeti enesestmõistetavaks, et sõjaväesaapa alla surutud rahvas ütleb ülekaalukalt: jah! Aga välisriikide surve tõttu anti nominaalne võimalus ennast tutvustada ka vastasleerile.
Ei-kampaania pidanuks olema kauakannatanud revolutsiooniveteranide kättemaks. Pinochet oli jälitanud ja tapnud nii kommuniste kui kristlikke demokraate - kõiki, kes olid tema võimu vastu ja tundusid ohtlikud. Rene Saveedra kaasatakse kampaaniasse salamahti, aga ta toob mängu midagi hoopis uut. Kaasaegse reklaamikeele ja turufilosoofia: rahvale ei pea näitama kunagisi kannatusi, neile peab hoopis sisendama, et Pinocheti-järgne Tšiili on tore koht, kus on vabadus ja hea elu.
Saveedra boss reklaamiagentuuris - veendunud pinochetlane - kaasatakse samal ajal tegema Jah-kampaaniat. Nii tekib omapärane kassi ja hiire mäng, mõlemad püüavad üksteist vaimukustega üle trumbata. "Ei" saab ennast näidata vaid 15 minutit nädalas, öötundidel või ajal kui reeglina telerit ei vaadata. Ülejäänud aja on telekanalitelt tulemas vaid Pinocheti propaganda. Seega peab Saveedra tegema sõna otseses mõttes imet: pakkuma rahvale enneolematu sõnumi, millega samastuda.  Ja ennäe imet, referendum saabki täiesti ootamatu lõpptulemuse.
"Ei" on peamiselt poliitiline dokument - huvitav ajaloohuvilisele, keda köidavad pöördelised sündmused ja inimesed nende sündmuste keskmes. Seega mulle väga sobiv ja põnev film.

PÖFF 2012: Turvalisus pole tagatud

Väike USA indie-film. Aga ülimalt populaarne: tõi Artise suure saali pühapäeva lõuna aegu puupüsti täis.
Loo keskmes on umbes paarikümnene noor tudengineiu, kes ühe ajakirja juures praktikandina töötades satub suurte sündmuste keskmesse. Või omapäraste sündmuste igatahes. Nimelt suundub ta koos nn päris ajakirjaniku (New Girl'ist tuttav Jake Johnson) ja tüüpilisest nohikust kaaspraktikandiga Ocean View väikelinna kohalikku veidrikku uurima. Too soovib teha ajareisi minevikku ja otsib selleks partnerit. Tühine, aga sobivalt sensatsiooniline ajakirjamaterjal.
Muidugi saab selgeks, et too väikelinna veidrik on omamoodi hingeeluga mehikene, võluv tegelane alles elus oma kohta otsiva noore tüdruku jaoks. Ajakirjanduslikust materjalist saab vaikselt päris elu. Päris probleemid, nõrkused, lootused. Tegelased on ameerikalikult lihtsakoelised ja armastusväärsed, soe süda välispinna all peidus. Nohik saab seksi, keskealine ajakirjanik kohtub põgusalt noorpõlvearmastusega ja tudengineiu näeb, et maailmas on mitmesuguseid tüüpe peidus.
Keegi ei usu, et ajaränd päriselt teoks saaks. Või et too väikelinna veidrik oleks midagi enamat tavalisest luuserunistajast. Aga ometi on tal ootamatult täpsed ja asjakohased joonised...

PÖFF 2012: See valss on sinu

Suurejoonelist Kanada filmikunsti, mis mulle oma intiimsuses ja samas puhtakujulises läänemaisuses nii väga meeldib.
"See valss on sinu" on vääramatu suhtefilm. Naisest, kes peab kahe hea (või siis kahe halva) mehe vahel otsustama. Millegipärast ei saa endale lubada mõlemat. Kuigi palju valu ja vaeva jääks olemata kui saaks. Igavalt üksluiseks osutunud elu abielumehega või tõelist seiklust tõotav atraktiivne võõras? Naine armub nägusasse elukunstnikku (rikšajuht Kanada väikelinnas!) ülepeakaela, aga oma mehe mahajätmine tundub ületamatult raske. Ja on's see üldse vajalik? Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid.
Film jälgibki väga põhjalikult Michelle Williamsi võluvalt kehastatud Margot eneseotsingut. Naine on püsimatu, rahutu, veidi sõge oma uue õnne lootuses. Lõpuks teeb veidi ebaloogilisena tunduva otsuse ikkagi oma südant järgida. Kuid Sarah Polley ei kiirusta siinkohal filmi lõpetama. Ta ei rahuldu lihtsa lahendusega, näitab julmalt ära lahkumisotsuse vääramatud nõrkused. Selle, et ükski uus ei ole uus igavesti. Ja rahutu hing ei leia nii lihtsalt rahu.
Väga võluv vaade inimhinge olemusse. Sellesse, et otsingud on tavaliselt tulutud kui sa suhtud neisse liiga pealiskaudselt. Või siis - ei pea mitte harjumuspärasega leppima. Nii ja naa. Eks igaüks otsustab ise, mis mõtte ta filmist tasku pistab. Hea kui on midagi pista. "See valss on sinu" pakub mõtlemisainet omajagu. Ja teisalt ka visuaalset ilu. Ma armastan filme, milles on palju valgust ja värve.

PÖFF 2012: Esimesed kevadvihmad

Pöffil on sel aastal uus saal: kadunud Kinomaja asemel. Tuleb minna Tallinna Ülikooli sisehoovi kerkinud musta majakarpi: sõita liftiga neljandale korrusele ja seal ta ongi, Balti Meedia- ja Filmikooli esindussaal. Veidi sissetöötamata vast veel, heli pole paigas ja juurdepääs omamoodi kitsuke.
Laupäeval kui erksam rahvas Tammsaare pargis parteikriitilist kõnekoosolekut pidas, läksime meie Kasahhi maaelust pajatavat filmi vaatama. Kes teab, äkki oli ikkagi õige valik?
Film nimelt lihtne ja soe, näitlejad ei tee midagi erilist, ei ütle midagi sügavmõttelist. Kõik on väga eluline ja siiras. Kusagil imekaunis kolkas mägede jalamil sureb vanem naisterahvas. Pereliige, olemata tegelikult majarahva sugulane. Vahest midagi maanõia taolist. Lihtsalt otsustab ühel päeval, et homme on minek. Ja ütleb kaks olulist asja: varsti on ta tagasi perepoja värske mõrsjana ja ühtlasi palub end matta kaugele, esiisade maale.
Mis seal siis ikka, ema ja isa lähevad vanatädi kodumaile matma ja jätavad lapsed üksi kodu valvama ning loomade eest hoolitsema. Seda reisi vana nõukaaegse veoautologuga ja laste kodust toimetamist peamiselt jälgitaksegi. Kuni ühel hetkel tuleb mängu mootorrattareisil viibiv venelane oma teismelise tütrega.
Kõik läheb lõpuks seda rada, mida mööda peabki. Ema ja isa jõuavad läbi tülide ja raskuste tädi põletusmatuseni, lapsed saavad kodus suurepäraselt hakkama. Ja too venelane oma tütrega jõuavad ka enne lõppu pärale. Tüdruk ju see ennustatud perepoja tulevane mõrsja.
Kesk-aasialik lihtne film. Veidi üleloomulikuga vürtsitatud, aga see nagu käiks asja juurde.

PÖFF 2012: Just nagu armunud

Blogipidamise jaks näikse otsas olevat, aga Pöffil nähtud filmide lühikirjeldused ja esmased emotsioonid tahaksin talletada.
Esimesena vaatasime iraanlase Abbas Kiarostami Jaapanis, Jaapani näitlejatega vändatud lugu "Just nagu armunud". Sellele võib mitut pidi läheneda. Ühest küljest on ta kurb vaade tänapäeva üksindusele, mis haarab inimesed jäägitult: hoolimata nende vanusest ja ühiskondlikust positsioonist. Teisalt on tegemist looga ootamatust sõprusest ja lähedusest selliste ilmakodanike vahel, kes õigupoolest kunagi kohtudagi ei tohiks.
Noor, lausa lapseohtu neiu on tulnud provintsist Tokiosse õppima ja teenib lisaraha lõbutüdrukuna. Võtmata seda ilmselt (veel) väga tõsiselt. Ühel õhtul kui tema vanaema on linna tulnud ja tüdrukut tulutult terve päeva ootab, sunnitakse neiut minema taas ühe uue kliendi juurde. Pikk taksosõit viib ta ammu pensionile jäänud vana õppejõu juurde. Vanamees ilmselgelt naudib noorte tütarlaste juuresolekut, kuigi vaevalt on võimeline enamaks kui verbaalseks suhtlemiseks.
See noor üliõpilasneiu aga muutub vanamehele väga äkki ja ruttu omamoodi kinnisideeks. Ta asub tüdrukut ringi sõidutama ja püüab lahendada tema armuprobleeme vaimselt ebastabiilse poiss-sõbraga. Kõik see tundub pisut nukker ja lootusetu - hetkeline kohtumine üksildaste inimeste maailmas, omapärane peategelaste suure vanusevahe ja näilise kokkusobimatuse tõttu. Aga nagu varem lubatud, lahendust me ei näe. Kiarostami lõpetab filmi äkitselt, keset kulminatsioonistseeni.
Tadashi Okuno vana professorina on võrratu, ta paneb selle loo sõna otseses mõttes elama. Ja Kiarostami toodud võõrapärane lisa Jaapani kultuuriruumile mõjub väga värskendavalt. Armas film.

Rakveres, Ukrainas, Poolas

Suveteatriga on juba aastaid sellised lood, et meie valikusse mahuvad peamiselt Eesti kultuuriajalugu puudutavad tükid. Nii olen korduvalt käinud Viinistus, eelmisel suvel Jänedal ja Tammsaare mail ning eile Rakveres. "Noor Eesti".
Tegelikult peaks tüki nimi olema ju "Siuru", sest sellesamuse rühmituse loomisest seal laval kõneldakse. "Noor Eesti" on vaid meenutus. Mängupaigaks on Rakveres valitud kena teatrihoone tagune järveäärne park. Ja kirjanduslugu äratatakse seal päris armsalt kolmeks tunniks ellu. Semper, Visnapuu, Gailit, Under, Adson, Tuglas ja Laikmaa on kõik üpris usutavad ja Rakvere näitlejate poolt vahvalt üles korjatud. Mõni näitleja muidugi väga oma rolli välja ei mängi. Aga nii on see alati. Rakveres paistab siiski olevat mitmekülgselt andekas trupp.
Tavapäraste pisikeste ebameeldivuste nagu kõva pingi, vilu õhtu ja sääskede mured unustad teise vaatuse ajal sootuks. Nimelt ärkab lavastus just siis päriselt ellu. Dialoogid on vaimukad ja luulet esitatakse suure andumusega. Väga ei mõista, miks oli vaja tükki siduda eesootava ränga tulevikuga ja mis mõte on lõpus sisse toodud poisikesel, kes peaks olema väike Uku Masing. Aga ega täiuslik see elamus ju saanudki olla. Vähemalt süstis minusse soovi kirjandusajalugu üle lugeda. Ja see on ütlemata tore.
Etendus lõppes 23.43, mis on veidi hilja. Vaja ju siia pealinna veel tagasi jõuda ja hommikul varakult taas tööle. Aga säherdused väsitavad suveõhtud meeldivad mulle siiski palju enam kui need, mille lihtsalt teleka ees veedan.
Teleka peamine teema on praegu muidugi jalgpalli EM Ukrainas ja Poolas. Alagrupimängud on nüüd läbi, suur hulk lemmikuid üsna oodatult välja langenud ja kaasa elada veel vaid Inglismaale. Mis on masohhismi meistriklass nagu ma 30 aasta jooksul väga hästi selgeks saanud.
Aga jalgpall on sellel turniiril olnud suurepärane. Tundub, et jälle julgetakse rünnata. Ja ei ole sellist ühest mängustiili, mida enamik tiime eelistaks. Igaüks mängib ikka väga omamoodi, otsib võidusadamasse jõudmiseks unikaalseid lahendusi.
Eks ole näha, mis lõpuks saab. Saksamaa - Hispaania finaal on endiselt kõige tõenäolisem lahendus, aga ehk läheb teisiti. Tegelikult on kõigil kaheksal meeskonnal veel täiesti arvestatav võimalus.

Lonkava Sääse Kõrts

Hiliskevad möödub uduselt. Ikka arvuti külge köidetuna. Kuigi parema meelega teeksin midagi hoopis värskes õhus huvitavate inimestega. Aga ei jõua ega jaksa hankida nii palju elamusi kui mõttes endalt nõuan.
Hästi huvitav oli eelmisel laupäeval puuriitadest maja ehitada. Algselt arvasin, et läheme kambaga Lõuna-Eestisse lihtsalt puid riita seadma, kuid saime hoopis huvitavama ülesande. Ühe päevaga saimegi majaseinad püsti ning isegi aknad puuhalgude vahele sisse ehitatud. Katus peale ja kooskäimiskoht keset rohelist aasa olemas. Praegu tõsi, seal suuremat ei istu. Sääski on lihtsalt nii metsikult palju. Riita ladudes oli parv kogu aeg ümber. Õnneks ei osutunud elukad nii verehuvilisteks kui kohapeal tundus. Lonkava Sääse Kõrts aga ootab varsti külalisi.
Järgmisel päeval käisime Alaveski loomapargis. Üks väga vahva paik Valga ja Võru vahel. Pisikesed karupojad ja kõikvõimalikud muud elukad ilvestest mägikitsedeni. Üks tavaline perekond püüab sel moel turismiga teenida. Selliste kodukootud loomaaedade investeeringud aga vist eriti hästi ära ei tasu. Mitmed taolised paigad Eestimaal on mõnda aega tegutsenud. Kuni entusiasm otsa sai. Kes teab, kas Alaveskil läheb paremini? Praegu on seal igatahes vahva jalutada ja loomi näha. Intiimsem  ja rahulikum kindlasti kui Tallinna loomaaias.
Ühel õhtul sattusime üle aastate Estoniasse balletti vaatama. Seal jällegi ei ole ülemäära intiimne, üsna ahistav ausalt öeldes. Kui seal see teatrisaal välja müüakse, on küünarnukiruum ikka tõesõna väike. Mitte, et Straussi imekauni muusika järgi tehtud "Rosalinde" meelt poleks lahutanud. Aeg-ajalt võib ülitraditsioonilise teatri võlusid nautida küll. Aga ega ma ei hakka end kunagi seal Estonias hästi tundma.
Kalamaja päevad on üks neist üritustest, millele mittejõudmisest mul on tuline kahju. Püüdsin seda kompenseerida vanalinnapäevadel jalutamisega, aga see pole see. On ikka ju selgelt näha, et vanalinnapäevad pole linnakodanike enda loodud. Linnaametnike organiseeritud ja rahastatud üritus ei suuda võistelda inimeste enda entusiasmiga. Mõned lavad, muuseumid, nänniputkad. Enamasti ei toimu hoovides ega tänavanurkadel midagi. Pole ise loomist ega tegemist. Ka neil päevil on vanalinn rohkem turistide kui linnakodanike päralt. Suurel suvel põgenevad kesklinnast viimasedki kohalikud.
Mitte, et eilne ekskursioon Vene tänavalt Laia tänava poole huvitav poleks olnud. Vanalinn on meil ääretult põnev. Nii paljudest erinevatest sajanditest on midagi säilinud. Tallinn pole tühjaks põlenud ja pole teda üheski sõjas lõplikult hävitatud. See on loonud ülihuvitava keskkonna, mida tahaks rohkem tunda ja nautida.

Mälupildikesi Viinist mais 2012

Kesklinn ja Hofburg


Viinis on mai algul juba suvi. Aga see on veel selline mõnus, mahe suvi. Päike alles paitab, veel ei viruta sulle keset lagipead. Puud ammu lehes, aga linnud laulavad veel täiest kõrist. Kesklinn on täidetud poodide ja inimestega, täpselt nagu igas teises suuremas linnas. Poed täis Hiinas valminud riideid, suveniire, konni. Mõned kallimad, mõned odavamad - vastavalt kaubamärgile, aga pärit samadest tehastest. Ehkki näiteks meeste triiksärkide valik on hämmastavalt lai. Aga üritad midagi osta, selgub midagi hämmastavat. Isegi tohutud kaubamajad ei aktsepteeri krediitkaarte, söögikohtadest rääkimata. Tere tulemast 20. sajandisse. Ühest säärasest kaubamajast ostan huvitava ümbrisega plaadi. Üks poe top-müügiartikleid. Fiva & Das Phantom Orchester "Die Stadt gehört wieder mir". Linn kuulub taas mulle. Kodus selgub see, mida veidi pelgasingi. Loodetud Austria roki asemel on tegemist Baieri räpiga. Mis aga mulle üllataval kombel päris meeldib. Saksakeelne räppimine ühes mõnusate, voolavate meloodiatega. Pole üldse paha.

Linn on muidugi enamat kui vaid poed, tänavad ja neid mööda isegi keset tööpäeva patseerivad kümned tuhanded inimesed. Eriti muidugi Viin, kus üks suursugune palee ja loss ajab teist taga. Muuseumi kvartali pompöössus kahvatub Hofburgi kõrval. Isegi peasissekäigu juurde jõudmine võtab võhmale. Veidi maad edasi tohutute mõõtmetega Stefani Toomkirik. Liftiga saab üles põhjatorni sõita. Sealt hakkavad esimesena silma kümned kraanad. Viin korrastab ja ehitab. Mõnikord lausa segavalt palju. Toomkiriku katuselt on inimesed ja vanalinnas turiste püüdvad hobukaarikud vaid kärbsed. 

Vanalinnas on uhkeid kirikuid teisigi. Enamasti toretsev barokk, aga Doonau kanali lähedalt leiab kauni alternatiivi. Väike Ruprechti kirik, linna vanim. Kaunilt lihtne, väänkasve täis, kusagilt põõsa tagant ammune pühamees piilumas. Viimasel Viini õhtul sööme kiriku varjus õhtust. Loomaliha, kneedlid, marjamoos ja tume magus õlu Doppelmalz. Vaimustav. Ja isegi kirikusse sisse saame piiluda.

Elame Mariahilfer Strasse ääres, sisuliselt kesklinnas. Hotelli viib märkamatu uks kõrvaltänavalt, pead sõitma imepisikese liftiga kolmandale korrusele. Kitsad, väsinud koridorid. Aga tuba on suur ja elul pole seal viga midagi. Tänaval olemas kõikvõimalikud poed, mida ette suudad kujutada ja isegi kuulsa suusahüppaja Thomas Morgensterni käe- ja jalajälgede näidised. Küll nood on alles pisikesed!

Schönbrunn ja Belvedere

Viini suurim turismimagnet Schönbrunni loss asub laia puiestee lõpus. Nurga taga asuvast U-Bahni jaamast saab sinna ka. Mõõtmed on pompöössed, nagu juba ette teada. Sisse lastakse kellaaja meetodil, pead enne päris pikalt ootama. Aga saabki vahepeal pilgu välja aeda visata - mis lööb täiesti pahviks. Palju enam kui keisriperekonna eluruumid, mida turismigruppide vahelt läbi pugedes just väga vaadata ei jaksa. Eks neid losse ole omajagu nähtud ka. Aga sellist lossiaeda nagu Schönbrunnis mitte. Kusagil seal labürintide vahel on üks puu, mille okste vahelt avastame orava. Vilgas elukas teine. Läheme pildistamisega õige hoogu - ja äkki ütleb aparaat üles. Mõneks tunniks saame ta veel korda, kuid varsti kiilubki ta ennast lõplikult kinni. Pilditegemiseks jäävad veel vaid mobiilid.

Ronime päikeselist serpenttini pidi Gloriette'i juurde. Armetult igav ja umbne kohvik, aga milline vaade lossile ja linnale tema taga. Säärasesse paika tasus palee ehitada küll. Alla tagasi saab ka varjulist metsaalust mööda. 

Teine Habsburgide palee, Belvedere, asub õige linnalikus keskkonnas. Trammid toovad sind kergesti kohale. Siin ei ole suuremalt säilitatud monarhide pompöössust, mõlemad palee peahooned on muudetud kunstisaalideks. Austria 20. sajandi kunstist saab siin päris kena ülevaate. Gustav Klimt domineerib küll Viini linnapildis, kuid Austria kujutav kunst on palju enamat! Näiteks noorelt surnud Egon Schiele on Belvedere'is põhjalikult esindatud ja muidugi ka Oskar Kokoschka. Ühes saalis vaatab vastu Friedensreich Hundertwasser, aga temani pole me sel hetkel veel õigupoolest jõudnud. Barokk, mis täidab enamiku Belvedere'ist, enam eriti huvi ei pakugi.  

Viini metsad

Polnud plaani kesklinnast lahkuda, aga selleks jäi aega. Niisiis miks ka mitte. Metroo, trammi ja bussiga saab tegelikult päris kaugele ja eelkõige kõrgele. Üle 400 meetri kõrgusel asuva Ludwigsbergi otsa nimelt, kust vana kloostri kõrvalt avaneb linnale uskumatu vaade. Sealt kõrgelt näeb ka Doonaud, nii vana kui uut ning Doonau kanalit, mis kõik linna läbivad, aga millele justkui loogilist juurdepääsu ei leidnudki. Kanali kõrval sai tõsi küll omajagu sõidetud, aga päris Doonau jäi maapinnal hoopis nägemata. Raamatust võib lugeda, et Ludwigsberg ja kogu Viini metsa ehk Wienerwaldi linnapoolne kant oli vanasti rikkurite lemmikelupaik. Siin olnud ka kuumal suvel jahe. Meile tundus seal küll sama palav kui kesklinnas. Aga ega me väga sügavale laande kõndima ka ei läinud. Ehkki just seal jalutamine - kevadel linnulaulu kuulates - võiks olla Viini külastuse kõrghetk.

Leidsime end ka järjekordsest restoranist - hunnitu vaatega linnale. Üldiselt on Viini söögikohtade hinnatase kaunis kõrge ja erilisi hõrgutisi seal ei pakuta. Mitte, et me oleks kõige kallimate roogade seast valinud muidugi.

Hundertwasseri maja ja Gaasimeeter.

Sajandivahetusel surnud kunstnik Friedensreich Hundertwasser tegi kuuekümnendate lõpus midagi pöörast - ehitas Viini ebakorrapäraselt voolava, lausa ebamaise maja. Ta püüdis näidata, et elamu ei pea olema midagi igavalt nelinurkset ja stabiilset. Andis õiguse ja võimaluse ka elanikule loovust üles näidata. Tookord arvasid paljud, et arhitektuur võtabki Hundertwasseri innustusel uue suuna. Aga ei. Nii seisab see veider korruselamu. metsaga katusel, endiselt keset linna, rahvas käib teda uudistamas ja ahhetamas nagu teisigi sama mehe šedöövreid.

Hundertwasseri maja kõrvale saab mõnusalt trammiga sõita. Meie lolli peaga läksime metrooga, kõndisime kilomeetri ja kohale jõudes lõid mu jalad otseses mõttes tuld. Võib-olla seepärast jäi ka saadud elamus poolikuks. Kuid kogu selle barokse, paleeusku Viini vahele sobib seda imemaja vaadata küll. Ta tõepoolest on nii teistsugune. Ja astudes sisse kõrval asuvasse suveniiripoodi, lubab lahke poeomanik täiesti tasuta Hundertwasseri majast tehtud põhjalikku filmi vaadata. Ise ju sisse ei pääse. On ju tegemist täiesti tavapärase pidevalt asustatud kortermajaga. Mis ometi on erandlik.

Viini äärelinnast leiab teisegi huvitava tänapäevase arhitektuurilahenduse. London ehitas turbiinihalli muuseumi, Viin aga gaasimahutitesse kaubanduskeskuse. Kolm läinud sajandi algusest pärinevat stiilset punastest tellistest ümmargust gaasimahutit jäid kaheksakümnendatel otstarbeta. Tööstushoonete taaskasutus meelelahutuspaikadena pole midagi erakordset. Rasketööstust asendabki ju suuresti tarbimine. Aga ikkagi tunduvad need Viini gaasimeetrid erilistena. Oleks vaid olnud aega ja jaksu seal pikemalt ringi luusida.

Taas vaid nigelad nopped

Kuhu kadus kevad, mida alles eelmisel esmaspäeval Kuressaares kohtasin? Kõndisin GOSPA uksest välja ja päike paitas nii armsalt pead ja ravis köhima ajavat kurku. Nädal hiljem kallab siin pealinnas mingit uskumatult jälki valget ollust. Nagu poleks vahepealset lootust antudki.
Jälle pole ma siia hiiglama kaua postitanud. Mõned vahepeal möödunud hetked vajavad jäädvustamist.
* Seesama Saaremaa ja mu elu esimene spaa-külastus. Mida küll inimene peab elu jooksul läbi tegema? Nojah ega hullu polnud tegelikult midagi. Massööritädil olid küll nii kõvad käed ja tugev surve, et ribid valutasid pärast mis jube ja pea käis ringi. Aga siis sai juba basseini. Kloorilõhn nii hullusti ei häirinudki kui arvasin. Algaja suplejana hoidsin heaga ääre poole ja püüdsin oma suviseid liigutusi meelde tuletada. Õnneks polnud hullupööra palju rahvast. Supelda on ikka parajalt mõnus
* Kuressaare Georg Ots kokkab ka igati korralikult. Ei hommiku- ega õhtusöögi üle kurta ei saa. Pealegi oli Saaremaa puhtaks sulanud maa (ehkki jääs Kuressaare sadam) ülimalt inspireeriv. Teadnuks siis, mis ees ootab...
* Uue punase Muftiga Sõrves sõita ka na tore. Millegipärast on müüt, et sealsed teed olevat hirmus kehvad. Ei ole mitte. Vanemas atlases kruusaks märgitugi nüüd enamasti kõva katte all. Pealegi leiab sealt igasuguseid põnevaid punamonumente ja sakslaste punkreid ja muidugi need juba legendaarseks saanud kivihunnikud rannal, otse elektrituulikute kõrval.
* Hingekriipiv poliitiline põnevik "Boss", kus peaosas ammusest "Frasierist" tuttavaks saanud Kelsey Grammar. Nõnda armutut poliitilist võitlust kui seal kujutatud Chicagos, ei kohta filmidestki. Tõesõna, kõik reedavad kõiki, isegi perekonnale ei halastata, usaldust ei eksisteeri. Väga karm andmine - tea, kas jõuab kunagi ka Eestis ekraanile.
* Täielikuks vastukaaluks Zooey Deschaneli võrratu "Uus tüdruk". Ülimalt kergekaaluline, aga nauditav komöödia noorest naisest, kes läheb kolme mehega ühte korterisse elama. Põhimõtteliselt tavaline sitcom (situatsioonikomöödia), aga vaatajale nõnda lahkelt serveeritud. "Sõbrad" oli selle kõrval ikka natukene kohmakam. Pealegi on "Uue tüdruku" tegelaskujud ka veidi huvitavamalt üles joonistatud või siis lihtsalt veidi tänapäevasemad.
* Kinoelamus "Kuninglik afäär". Taani ajalooline kostüümidraama, väga inglaslikus võtmes. Võlub kui antakse põhjust filmi sisse elada. Kui tund aega pärast algust märkad, et sulle tõesti läheb tegelaste saatus korda. Seda ei juhtu teps mitte iga kord. Valgustusajastu ideed vs tagurlikkus, võimu paratamatu korrumpeerumine, inimsaatused, mis jätavad ajalukku jälje. Ning muidugi ilus vaadata ka neid kauneid interjööre ja suuri imetabaseid silmi.
* Kaido Ole graafilised vaikelud KUMUs. Tööd, mis armastavad ruumi ja oskavad seda ära kasutada. Ülim täpsus vs suvalised pintslitõmbed. Elamus.
* Õhtutunnid Vapianos ja Sushihouse'is. Raskesti defineeritav igatsus inimeste järele, kes on parajasti kusagil kaugel. Salat, sushi ja pasta. Või siis laupäeval Tartu maanteel midagi lihalisemat, juustusemat.
* Suviste reiside planeerimine. Teadmata, mis saab eelarvest või kas ikka on jaksu. On see üldse raskel ajal mõistlik? Aga kui pole sedagi, milleks siis üldse? Näpp teedekaardil unistamine.

Üleliigsel päeval

29. veebruar on ühe mu kunagise kursavenna sünnipäev. Ta on niisiis üks neist, kes iga nelja aasta tagant korralikult pidutsevad, mitte igal aastal häbelikult kõrvale ei hiili. Palju õnne, Mart! Kus iganes sa täna ka ei viibi.
Viimasel ajal oleme haaratud uue Mufti võimalusest. Päris täpselt ei teagi, mis sest lõpuks välja tuleb. Igatahes oleks ta koguni punane ja vanast Muftist veidi pikem. Sama värvi kui mu lapsepõlve Punane Elevant! Igasuguseid pabereid ja läbirääkimisi on selliste asjadega ikka tohutult. Ehk läheb õnneks.
Muidu on veebruar enamasti tähendanud kodus istumist. Talve lõpp pole mind kunagi inspireerinud. Pärnus oli küll üks tore päev vahepeal. Saatpalu & Rebane esitasid Dagö laule mingi rannaspaa nukras konverentsisaalis. Suutes ometi sealgi vapustava meeleolu luua, eelkõige oma isikupärase oskusega lugusid jutustada.
Lisaks olen lugenud Barbara Cartlandi armastusromaani ja Karl Ristikivi päevikut. Omamoodi kurvad eksemplarid mõlemad. Cartlandi ühe eksperimendi tarbeks, Ristikivi puht ajaloolisest huvist.
Tegime ka veidi kevadsuviseid reisiplaane. Juba mõtlen Palanga-sõidu muusika peale ja avastan, et kodus on niipalju autosõbralikku mõnusat staffi, et tunnid jäävad seks tarbeks neetult lühikeseks.
Ah jaa ja meeleavaldus muidugi ka. Kuis siis seda unustada saaks. ACTA tõi Vabaduse platsile üllatavalt palju rahvast. Muidugi mitte niipalju kui oli Facebookis lubajaid. Aga siiski piisavalt, et võimuülburid hetkeks kõikuma lüüa. Euroopa Parlamendis on nüüdseks sisse antud 2,4 miljoni allkirjaga ACTA-vastane petitsioon. Ehk võetakse mõistuse häält kuulda.
Kevad võiks tulla.

Külma talve imesid - Keila-Joa ja Türisalu

Hommikul voodis tuli mõte. Cafe Tipos kiire hommikusöök ühes ootamatult varajase vastlakukliga ja siis Keila-Joale pildistama. Autoraadio räägib öistest temperatuuridest, mis ulatusid -34 kanti. Aga kella kaheteistkümne paiku vaid paarikümne külmakraadi ringis. Ja vaatepilt, mis avaneb, on peaaegu ebamaine. Vaba vett on üllatavalt palju ja tema kohal päikeses tantsiv aur. Samamoodi aurab suuresti jäävaba Läänemeri.

Päikese karge sära

Meenutan mõningase härdusega vanu Ikarus-busse. Selliste ilmadega nagu praegu läksid nende aknad alati umbjäässe. Ja siis pidid kindaga sinna jää sisse augukesi tekitama, et aru saada, kus parajasti oled. Muidugi polnud bussis sees oluliselt soojem kui väljas. Parem juba seista kui lõdisedes istuda. Kuni karvkasukalised olevused hingeõhuga atmosfääri soojaks kütsid.
Eks olid siis ju rohkemgi kui praegu tänulik sooja kodu eest. Bussipeatusest veel kümme minutit vändata. Ja isegi kui veel pimedas kuuris taskulambiga puid toomas pidid käima ja hiiglama kaua ootama, enne kui üleriided maha said koorida. Veel üks tunne, mida enam kogeda ei saa: seista toanurgas selg vastu kuuma ahju.
Aga külmaga harjub. Märksa paremini kui kuumaga. Pärast tundub mõni miinuskraad tõelise rannailmana.

Rock and roll

Veebruari Uncuti kaanel on unustamatu Creedence Clearwater Revival ja kaasas plaat nimega "Bad Moon Rising: 15 laulu Creedence'i vaimus". No loomulikult ei suutnud ma ostmata jätta - viimasest loetud muusikaajakirjast ongi liiga palju aega möödas. Plaadilt leiabki mõned lihtsalt fantastiliselt asjad: laulud varem tundmata bändidelt nagu PG Six ja Natural Child. Aga kahjuks kõrvale ka äärmist veidrust või siis sugugi mitte inspireerivat kekutamist.
Uncuti tegijad poleks nagu mõistnud, et Creedence oli oma põhiolemuselt puhas rock'n'roll. Just selle õige lisadoosiga varustet, mis pärit sügavast Lõunast ja California palmide alt. Ka nende viimane tõeline plaat ja minu arust üleüldse parim "Pendulum" on lugude pikkusest ja elektrioreli sumedusest hoolimata eelkõige lihtne ja maalähedane. Svingib nii, et kurat keskööl ristteel ootamas. Nojah, õnneks on Uncuti vennad vähemalt leidnud Dan Bairdi - venna, kes on oma karjääris olnud nii Creedence kui Creedence olla saab.
Aga tõelise maiuspalani, CCR-ist rääkiva artiklini, ma polegi veel jõudnud.

Ju siis on jaanuar

Kuidas siis 2012. aasta algus kokku võtta? Pidev komputeriseeritus nagu ikka. Vähesed puhkepäevad lendavad linnutiivul, tööl aga aeg seisab. Õhtuti palju jalgpalli, millega seonduvad kurjad kirumised ja valusad pettumused. Minu tüüpiline tusameelne talv.
Sherlockit on omajagu olnud. BBC näitab hetkel uusi osasid oma toredast sarjast, kus vana Doyle'i lood tänapäeva toodud. Ja muidugi põhjalikult ümber muudetud, sest kuidas sa ikka 19. sajandi õhkkonda siia ilma tood? Kõikvõimalikud tehnilised vidinad, tänapäevased väärtushinnangud ja tappev tempo. Samas on karakterid hästi õnnestunult välja joonistatud.
Hollywoodi Sherlock Robert Downey'ga peaosas on teist teed läinud. Jätnud tegevuse näiliselt Doyle'i aega, aga asetanud kogu krempli kaasaja märufilmi võtmesse. Toimib niikaua, kuni on nutikat dialoogi ja ajastu vaimule vastavaid interjööre. Kui märuliks läheb ja aegluubis peks hakkab, tundub see ülepingutatud. Ma saan aegluubis peksust aru sellises ulmekas nagu Matrix, aga 19. sajandi Inglismaal?
Nagu neil alati kombeks, tahavad jänkid ka seekord Moriarty'st hullu maailmahävitajat teha. Tema kurjad plaanid on mastaapsed ning kogu ühiskonna saatus ripub Sherlocki ja Watsoni käes. Miks ei võiks Moriarty osav kuritegelik mängur olla nagu Doyle'il? Ma ei usu hulludesse maailmahävitajatesse.
Filmi parim osa on Stephen Fry Mycroftina. Aga teda on ikka selgelt liiga vähe.
Ja lumest ei arva ma üldse midagi.