29.6.10

Soome-Rootsi-Soome-Norra-Soome-Norra-Soome

Kummaline on olla tagasi kodus.

* Pärast 4 päevaga läbitud 2700 kilomeetrit. Pärast 3-päevast polaarpäevas sõitmist ja magamist.

* Pärast imeilusaid mägiteid, kus vihmast ja lumesulamisest tekkinud ajutised ojakesed on tekitanud 20-30cm sügavusi uhteorge (Mufti on džiip! Ta sai kõigega hakkama!). Ning Norra fjordide kaldail vonklevaid teid, kus ääristavatelt mägedelt langeb vähemalt iga saja meetri kohta pisike kuid uhke valgevahune koseke lumesulamisveest. Mõnes kohas pritsides ka mööda kihutavad autod märjaks :)

* Pärast Lapimaad, põhjapõtru ning paarikümnepealisi põhjapõtrade karju. Viimased olid häbelikumad kui üksikud isendid.

* Pärast 13-tunnist mägimatka Soome kõrgeimasse punkti, kus astusime 32000 sammu umbes 20-22 kilomeetri jooksul. 13 tundi läbi udu, vihma, lörtsi, lumetormi, tuuleiilide ning üle lõputute kiviväljade, kus liikumine on jala asetamine järgmisele kivile lootes, et see on stabiilne ja ei viska sind oma turjalt. Alates 3-st tunnist olid kõik riided seljas läbimärjad. Jalanõud lumest ning salaojadesse astumisest. Kust võttis keha selle soojuse, sest liikudes külm ei hakanud, uskumatu… Ja ma ei saanud peale nuuskamisest punetava nina miskit, ei valusat kurkugi.

* Pärast eilset, mil otsustasime, et Lapimaa ülemisest otsast võiks ühe jutiga 1200 km läbida otse Helsingini, et siis hommikul varaseima Tallinki laevaga koju saada. Õnnestus end laevale kaubelda. 22 tundi sai järjest üleval oldud – karm peale sellist matkapäeva, kuid oli siiski kenasti üleelatav kui juhte on autos kaks.

Ühesõnaga – irreaalne.
Kuidas saada jälle kogu selle argieluga kontakti? Kas tahtagi seda… Aga homme on ju tööpäev.

Tahan tagasi Lapimaale.







26.6.10

Hoopis uus võistlus algab

Kivirähk on ütlemata vahva. Ainult tema pärast tasub veel Päevalehte tellida. Täna kirjutab ta jälle täpselt seda, mida minagi mõtlen. Ainult naerata totakalt ja vanguta pead.
Aga lugege suurt kirjameest ise, mina tahtsin tegelikult hoopis jalgpallist kirjutada. Asjad ju nüüd niikaugel, et algab hoopis uus võistlus. Väljalangemismängudes loeb ainult võit. Muidugi - võidu saavutamiseks on erinevaid teid. Üks neist ja selle turniiri põhjal aina enam levinud, on meeskondlik kaitse koos mõne üksiku kontrarünnakuga. Selliselt mängivad tiimid muudavad mängu vaatamise igavaks. Mõned säärased on õnneks nüüdseks välja langenud, aga kaugeltki mitte kõik. Nii et paraku on oodata taas palju väsitavat pusimist ning mitu mängusaatuse loteriiks muutvat pendlaseeriat. Aga mis teha.
Väike vaade kaheksandikfinaalidele minu poolpimeda pilgu läbi:
Uruguai - Lõuna-Korea
Otsustasin Korea poolt olla. Vahva, võitluslik meeskond, paistab oskavat ka väravaid lüüa. Uruguai vastu pole mul põhimõtteliselt midagi. Peale selle, et nende parim mängija Diego Forlan on kaunis ebasümpaatne. Aga soosikud on muidugi lõuna-ameeriklased.
USA - Gaana
Siin toetan kindlalt Musta Mandri mehi. Esiteks tahaks aafriklasi veerandfinaali ja teiseks on Gaana viimastel aastatel meeldima hakanud. Poiste mängus on südant ja hinge, pealegi on nad noored ja näljased. Jänkid on muidugi väga tugevad ning kõvasti trenni teinud. Väga raske mäng tuleb Gaanale.
Inglismaa - Saksamaa
Inglasi hakkasin toetama 1982. aasta suvel. Nad pidasid parajasti Argentiinaga Falklandi saarte pärast minisõda. Poolvend toetas argentiinlasi, mina inglasi. Kaklema ei läinud, aga kisasime ikka. Ja jalgpallis olin loomulikult ka inglaste poolt. Nii on jäänudki. Saksamaa on vana ja vastik vastane, kellega enamasti hakkama ei saada. Seekord on veidi teistmoodi ses mõttes, et sakslased on noored ja inglased vanad ning kogenud. Ehk on sest elutarkusest abi.
Argentiina - Mehhiko
Diego Armando Jumala käsi 1986. aasta MM-il muutis Argentiina minu jaoks vastuvõetamatuks meeskonnaks. Midagi pole aastatega muutunud. Olen kõigest hingest mehhiklaste poolel ning loodan imele. Vana Blanco võiks võiduvärava lüüa. Oleks see alles pidu. Old Cuauhtemoc downs Diego. Jee.
Holland - Slovakkia
Põhimõtteliselt ma hollandlasi ei talu. Ilmselt seepärast, et Belgia on üks vanu lemmikuid. Aga seekord kui Euroopa meeskondi vähe järel, tuleb loota, et Oranjel hästi läheks. Slovakid on tublid, aga potensiaalsed finalistid nüüd mitte.
Brasiilia - Tshiili
Sümpaatne pole kumbki. Brassid suudavad kole igavalt mängida ja Tshiili pressing mulle ka ei istu. OK, Brasiilial on siiski mõni vanast ajast meelepärane mängija. Robinho kasvõi. Pigem nemad.
Paraguai - Jaapan
Kaldun lõuna-ameeriklaste poole. Jaapanlased paganad lülitasid lemmikud taanlased välja. Pealegi on nende meeskondlik kaitse taas minu jaoks veidi liiga täiuslik. Paraguai poistes seevastu on midagi.
Hispaania - Portugal
Hispaania igatahes. Portugal üks neid vanu ebasümpaatiaid ja spaanlastel on hulganisti Liverpooliga seotud tuttavaid mängijaid. Pealegi suudavad nad tõesti ilusat vutti mängida.
Noh, pool tunnikest veel ja hakkab pihta.

25.6.10

Pildikesi jaanipäevist

Reede varahommik. Kiisu päris segaduses meie varasest ringikoperdamisest, linnud laulavad pisikest vihmasabinat tähele panemata. Jutik sõitis just Põhja-Soome, sealset kõrgemat mäetippu vallutama. Mina jäin koju unetult istuma ja möödunut meenutama.

Teisipäeva õhtul otsustasime päev läbi kestnud vihmasajust hoolimata ümber Pühajärve jalutada. Selleks läks kaks ja pool tundi ning sadu mõõtmatult väärtuslikke kilokaloreid. Tuhanded ja tuhanded teod olid asfaldile roninud ennast soojendama. Pühajärve ranna kandist kostis tümpsu, ringi vurasid tumendatud klaasidega autod ja purjus noorsandid tuiasid telkimisplatsi ümber. Järv oli vaikne ja udune.

Sherlock-kõuts peesitab jaanilaupäeva ootamatus päikesepaistes. Äsja on vanapoissi põhjalikult kammitud ning karvadest eemaldatud 12 puuki. Mis nüüd elul viga.

Jaanituli ja väike grill Pelgulinna rohelises sisehoovis. Kõrvalaias möirgas veidi aega Russkoe Radio, kuid enamasti oli mõnus, soe ja uskumatult nauditav väike seltskond. Hoomamatult olid viimasedki puutükid põlenud ning kesköötund ammu möödunud.

Liha küpseb jaanipäeval Vääna-Jõesuus.

Oli just selline pärastlõuna nagu pildil näha. Palju sinist taevast ja nämmi toitu. Veidi ukerdamist Türisalu all adrusel mererannal.

18.6.10

Noblessnerist, Kreutzwaldist ja Lõuna-Aafrikast

Teine puhkusepäev ja hing on rahutu. Läänemaal on parajasti ökokogukondade kokkutulek, Pirital Maailmaküla festival. Tahaks minna, aga samas ei taha ka. Ökoinimeste manu minek tähendaks suurt pingutust uute inimestega suhtlemisel, muusikafestival nõuab jällegi koledal kombel raha. Ei ole eriti kumbagi: jaksu suhelda ega võimalust kulutada.
Nõnda istungi kodus ja vaatan vutti. Vähemasti MM-il on nüüd lõpuks huvitavaks läinud. Teises voorus mängitakse juba turniiril ellujäämise peale ja seda on igast mänguminutist näha. Mäng käib nüüd rohkem värava löömiseks, mitte enam vaid oma puuri kaitsmiseks. Juba sünnivad ka üllatused. Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa on kõik viimastel päevadel osanud oma mängud kaotada. Täielikus segaduses prantslaste teekond, nad pole kahe mängu peale suutnud lüüa väravatki, vist saabki juba alagrupiga läbi. Täna õhtul on väga otsustav mäng lemmikutel inglastel.
Eile oli põnevam ja mitmekülgsem päev. Mõned tunnid möödusid raadiomajas, kus sai linti loetud Rooma reisilugusid. Pühapäeval kella neljast saab igaüks Vikerraadios soovi korral kuulata, kuidas välja kukkus. Siia blogisse ju too reisikiri ikka veel valmis kirjutamata. Kuulsin, et Jutikul on sellega seoses põnevaid plaane. Eks näe, kas need ka välja tulevad.
Raadiomajas oli kuum ja umbne, Noblessneri Valukojas aga jälle kuidagi väga ebamugav. "Eesti meeste laulud" on hiiglama tore tükk Von Krahli seltskonnalt, nagu alati. Kujutasin ette, millist pauerit Peeter Jalakas seda lavastades on tundnud. Laval möirgavatest kikkhabemega meestest rääkimata. Meestelaulud rokivad ning rasketööstuslik lavakujundus on tõsiselt efektne. Asi, mis meid segab, on tool, mille peal peaaegu võimatu istuda. Valukotta on üles pandud vist oma tuhat kohta pealtvaatajatele ning muidugi on nad kõik välja müüdud. Vaadata pole tõesõna mugav. Lava on kaugel, nägusid ja laulusõnu eriti ei erista ning tohutu pealtvaatajate tribüün sunnib kükitama umbes poole kõikuva istme peal.
Elamus sellegipoolest. Tohutus nõukaaegses tootmisangaaris pole ju varem etendust vaadata saanud. Ruumi võimalused on Jalakas suutnud suurepäraselt ära kasutada.
Koju jõudes püüdsime jõuda meie kohaliku kogukondliku MTÜ koosolekule. Hiljaks jäime. Siiski hea, et selline MTÜ on olemas ja püüame Jutikuga edaspidi osaleda. Naaber ei tunne naabrit pole hea viis elada. Palju olulisi asju jääb tegemata ning toredate inimestega suhtlemata.

Raadiostuudio aknast City suunas. Lapsena mäletan hoopis teistsugust vaadet.

See pole piletisaba, kitsast uksest lihtsalt ei mahu sisse.



Hägune ettekujutus pildist meestelaulude lava suunas.

11.6.10

Tshabalala goooooool!!


Ja ta algas! Vuvuzelad pinisesid mis kole, aga MM-i avamäng jättis päris hea mulje. Avavärav selle lööja nime Tshabalala vääriline. Oma ainsal MM-i ennustusel Soccerneti portaalis sai kirja pandud...1:1! Täispunktid kohe alguseks.

10.6.10

Muidugi paistab veider

Hommikul keegi härra - vist Vabaduse väljaku veidra risti meisterdajate seast - ütles, et tshehhid on Eesti rahvast kohutaval kombel petnud ja ehitanud igast otsast laguneva samba. Kaitseministeerium peaks tõepoolest midagi meie paljukannatanud rahva au ja väärikuse tagamiseks ette võtma.
Järgmiseks loen, et suurüritus "Tallinn kultuuripealinn 2011" lantshitakse miskipärast hoopis Helsingis. Olla Tallinna ja Turku vahepealne koht. Samas oleks võinud ju sellegi sündmusega hoopis siinset turismiäri edendada, mitte Helsingi oma.
Ja kolmandaks paistab, et ka roheliste seas on tõelisi veidrikke. Mõni arvab näiteks, et Mehhiko lahe katastroofile ja Iisraeli vägitükkidele ei peaks üldse tähelepanu pöörama. Ainus asi siin elus, millel on vähimatki tähtsust, on järgmine: Eestis peab olema nüüd ja kohe vähem töötuid. Kuidas seda saavutada, see inimene ometi ei ütle. Ei ole öelnud ka kunagi varem.

7.6.10

Tagasi muusikasse

Tegeledes mõttetute asjadega jäävad olulised tahaplaanile. Hiljaaegu kummituslikult tühjas Solarise kinos vahvat filmi "Runaways" vaadates tajusin, et muusikat on mu ümber viimasel ajal liiga vähe. Too "Runaways" on päris vaadatav lugu 70-te aastate LA tüdrukutebändist. Runaways oli ju tegelikult ka olemas, pealegi üks oma ala tõelisi pioneere. Veidrikust produtsendi Kim Fowley hetkeidee vili, jõhkra ja metsiku imidzhiga plikabänd. Andekas laulukirjutaja Joan Jett, blond lauljatar Cherie Currie, hiljem soolokarjääri proovinud Lita Ford. Kõik vaevu teismelised madalama keskklassi võsukesed, seksi, uimastite ja rock'n'rolli doosist hulluks minemas.
Ja Runaways juhatas mind niisiis muusika radadele tagasi. Ja siin see nüüd on - hulgem uuemat sorti kraami kõrvu paitamas.
Viiekümnesena jälle indu täis läinud Paul Weller, kelle fantastilisel uuel plaadil "Wake Up The Nation" mängib trumme vana ELO-kas Bev Bevan. Kust see vanamees küll välja on otsitud? Never mind, kõlab uhkelt. Welleri lood on seekord enamasti paariminutised elujõudu täis popimeistriteosed. Mõne erandiga. Näiteks neljaminutimuusikal "Trees", mis on kahtlemata üks uhkemaid asju, mis 2010 aastal välja tuleb.

Siis Põhja-Carolina bänd The Avett Brothers, kellel on huvitaval kombel päris oma nägu. Tänapäeva bändide juures üpris haruldane. Minu lemmik on üks läinud aasta lemmikuid "Kick Drum Heart", aga mõnusalt kõlavad ka kaunid ballaadid "I and Love and You" ja "Ill With Want".
Kantridiiva Mary Chapin Carpenter võlub mind peamiselt ühe uue looga. "The Way I Feel" on stiilipuhas suure ameerika raadiolugu. Kesköine kiirtee, autorool, raadio ja vabadus kõigist muredest. Hetkega sündinud klassik.
Siis mu lemmikbändide topp viide kuuluv Kanada supertore The New Pornographers, kes on taas kümmekond imetoredat mitmehäälset meistriteost "Together" plaadile mahutanud. Eesotsas maagilise looga "Crash Years", mida võiksin vist lõpmatult järjest nautida.

Muidugi ka Camera Obscura, kelle jumalikult rulluv "Honey In The Sun" tõotab selle suve lauluks saada. Või on selleks hoopis Natalie Merchanti suust sulavatest jäistest hõrgutistest kõnelev "Bleezer's Ice Cream"?
Heast muusikast paremat ei ole, sõbrad.

Öös on väga palju inimesi

Vanalinna päevad on vaikselt käima läinud ja püüdsime nädalavahetusel sellest veidi osa saada.
Laupäeva õhtul oli näiteks Raekoja platsil välja kuulutatud intrigeerivalt kõlav Tuhala nõiakaevu loitsu esiettekanne. Pärast Karl Madise nooremaid inimesi punastama ajavat süldipopurriid see siis toimuski. Paraku küll kuidagi vildakalt. Laval seisnud kuulsused jäid näituseks tutvustamata. Mina ju neid kohalikke tähekesi ei tunne ja nüüd ei teagi, kes kasvõi see hoolega sisse mähitud pikk räppar võis olla. Või too võimsate kopsudega kena blond tütarlaps.
Loits ise oli selline mõnus isamaaliste laulude stiilis heietus Urmas Sisaskilt. Kahjuks tuli ta plaadi pealt. Ilmselt seetõttu, et vaid väike hulk stuudios loo sisse laulnud supertähti viitsis isiklikult kohale ilmuda. Ning siis tekkiski halekoomiline olukord, et reibas naishääl vestab kaevanduste koledusest ja puhta vee tähendusest, aga laval ei maiguta isegi keegi suud.
Aga 60000 allkirja ja ümbrusvaldade kindel toetus ehk hoiab maakraapijad eemal ja nõiduslikult pulbitsev kaev lubab poolel Tallinnal ikkagi igal kevadel teha pisikese väljasõidu rohelusse. Üleajavat vett vaatama.
Eile õhtul kogunesid aga Kodulinna maja veerde lausa sajad huvilised. Lubati Mart Laari vanalinna kummituste ekskursiooni ning huvi oli sõna otseses mõttes metsik. Algus oli tõsi sama vähelubav kui paar aastat tagasi kui Tiina Mägi sama ürituse alguses õnnetult teatas, et Mart ei jõudnudki Tallinna lennukile ning ringkäik jääb hoopis ära. Seekord jäi taas Londonist napilt ning ähkides saabunud poliitik lihtsalt pool tundi hiljaks. Ja rahvamassile laulis pikalt keegi Joonatan Austraaliast.
Aga kui Mart kohale jõudis, läks huvitavaks. Võimsa hääle ja jutustamisoskuse on mees kahekümne aasta jooksul kenasti omandanud. Ja kummituslugusid on ta hulgaliselt kogunud. Mõni kohe päris huvitav.
Muidugi on see ülimalt lõbus, kuidas paarsada hinge kesköö paiku ja pärast seda mööda vanalinna ringi kappab. Kiirus on oluline, et Mardi iga sõna ikka sinuni jõuaks. Õnneks leitakse linnast mõned suuremad platsid: Linnateatri esine, vene kirik Vene tänaval, Katariina gildi esine, Rataskaevu tänav, Aleksandri kiriku veer Toompeal. Ja pannakse mõneski kohas taksode ning politseiautode liikumine hetkeks seisma.
Ah et millised need kummitused siis on? No ikka nähtamatu rüütli sammud keldritreppidel, kena noor valge neiu juukseid kammimas, kolinal majatrepist alla veerev surev mõõgavõitleja, keldrisse unustatud mumifitseerunud feldmarssal ja muud sellist. Haaravalt jutustades tekitavad öises linnas suurepärase elamuse. Nüüd tahaks Mardilt pikemat ja põhjalikumat eraekskursiooni. Vaat see oleks alles vahva.