29.4.10

Prügi ja vahuvein

Üks võimalus nelja abieluaastat tähistada on minna üheskoos prügisorteerimisekskursioonile. Eile siis Pakendiringluses Jutikuga jalutasimegi. Muheda teenindusjuhi Andres Siplase juhtimisel, koos mõne muu särasilmse huvilisega. Eks ta jahmatav ole kui neid prügimägesid nii palju üksteise kõrval näed. Selleks me ju tarbime, et rämpsu toota. Vähemalt on aru saadud, et rämpsu peab taaskasutama hakkama. Ja seda seal Suur-Sõjamäe laoplatsil tehaksegi. Nii et jalgade all kliriseb pudelipuru ja kilekotid lendlevad tuules.
Selleks, et pakendeid üksteisest eraldada, on välja mõeldud mitmeid nutikaid masinaid. Mõnda asja peavad küll lausa inimkäed sorteerima. Kuid teisalt tuleb asja üle järgi mõeldes ikkagi ahastus peale. No hea küll: sorteerime ja taaskasutame. Ja tarbime taas seda taaskasutatut, et seda siis jälle sorteerida ja taaskasutada. Samal ajal toodetakse uut pakendirämpsu kogu aeg juurde. Nii et käitluse mahud ainult kasvavad.
Eks selline ringkäik veidi kainestab. Sa võid üksi paljugi ette võtta, et rohelisemalt elada, aga kui su naabrid seda ikkagi ei tee. Siis pole ühe inimese panusest väga suurt tolku. Ja selleks, et inimene natukenegi oma harjumusi kohendaks, läheb tarvis palju ülikallist teavitust.
Nõnda on prügiäri mitmeski mõttes kasumlikumaid, mis inimkonnal pakkuda. Töö selles vallas lõppeda ei ähvarda.
Vastukaaluks prügimaailmale veetsime siis ülejäänud õhtu Solarise keskuse neljandal korrusel asuvas lokaalis Komeet. Jälle üks omamoodi kogemus. Eks ju tänapäeval elataksegi kaubanduskeskuses, aga ikkagi ei ootaks, et kohtad sellises kohas parimas õhtukostüümis modellivälimusega daame vahuveini rüüpamas. Aga ennäe imet.
Samas ega söögikohale midagi ette heita pole. Toit sulab suus - nii salat kui pasta kui shokolaadikook. Ja Estonia teatri katusele on ilus vaade. Kaugemalegi. Suur-Sõjamäe prügivirnad küll paraku ei paista. Aga mõttes on küll.

26.4.10

Tuumaarmastus

Täna on Tshernobyli katastroofi 24. aastapäev. Veel kümmekond aastat tagasi oli see teema, millest meie ajalehed sellisel päeval ohtralt kirjutasid. Enam mitte. Vastupidi, meie oma tuumajaam on nüüd iga noore spetsialisti unistus.
Aastapäeval leiab Päevalehest hoopis teist laadi lugemist. Näiteks julma külmusega kirjutatud analüüs tuumapommide kasulikkusest tavasõdade ärahoidjana.
Mis need mõned tuumapommid ikka ära teevad kui nad ka Iraani või Põhja-Korea käsutuses olema peaksid? Koledad linnad maatasa, who cares? Teiste inimeste elu läheb tänu neile edasi. Obama, ära sa mõtlegi oma tuumaarsenali armsat Eestimaad kenasti kaitsmast ära võtta. Nagasakis elati ju varsti pärast katastroofi edasi, kas pole. Said jah mõned surma ja veel mõned kiiritada. Kuid kiiritusoht läheb ruttu mööda. Koht on Eestist kaugel ka, mind jumala eest mõned eelajaloolisel aal surma saanud jaapanlased ei huvita. Peaasi, et jänkidel on millegagi venelasi ähvardada, muu meid eestlasi huvitama ei pea.
Tshernobyli veteranid enam jutuks ei tule. Nüüd on meil uljas uus aeg.

24.4.10

Mäe tänava võlud

Avastasin äsja enda jaoks uuesti lapsepõlve lemmiksarja Hill Street Blues. Kaheksakümnendate alguse politseilood nimetust USA linnast, mille teatud piirkondi valitsevad noortejõugud ning vaesust ja lootusetust on palju. Lapsena mulle arvatavasti meeldisid sarja ääretult tugevad karakterid. Selle loo tegelased on kirja pandud hoole ja armastusega. Igaühel neist oma nägu ja lugu jutustada. Lisaks ilmselt ahmisin endasse ka seda ameerikalikku vabadust öelda ja teha mida tahad, mis meie tollases ühiskonnas tundus ennekuulmatu.
Täna imetlen selle politseisarja juures juba ka uusi asju. Politseitööd kujutatakse seal tõesõna kogukonna teenimisena. Jaoskond meenutab päris palju hilisemate haiglaseriaalide töökeskkonda. Nulltolerants koos kurjategijate demoniseerimise ning vanglasse mädanemise viskamisega (paljude Eestigi poliitikute ideaal) pole veel USA-sse jõudnud. Politseitöö on selles sarjas ikka veel pidev veenmine, dialoog ümbritsevaga. Politseil on peamiselt sotsiaalne, mitte karistav roll.
Sedagi, et linnakvartalid on rivaalitsevate noortejõukude kontrolli all, võetakse lihtsalt faktina. Politsei ja kurjategijate vahel on veel teatud lugupidamine. Omavahelised piirid on kindlaks määratud ja naljalt neid ei ületata.
Hill Street Bluesi esimestest hooaegadest õhkub veel kuuekümnendate põlvkonna lootust, et majanduslike olude paranemisel muutub ühiskond võrdsemaks ja kõik saavad õnnelikult üheskoos edasi elada. Politseil kontrollib olukorda, sekkudes üksnes äärmisel vajadusel. Ja sekkudeski püüavad nad kõigepealt heaga. Tulirelv on alati käepärast, aga selle kasutamist tuleb harva ette.
Õige pea oli sellega lõpp. Rikkad valijad nõudsid turvalisust ennekõike. Selleks, et turvatunnet lisada, tuli inimlikust suhtumisest loobuda. Poliitikud jõudsid järeldusele, et tänavad tuleb puhastada. Kuritegevus muutus sellest aina brutaalsemaks ja politsei oma tegevuses ebainimlikumaks ja julmemaks. Hilisemates politseisarjades on tegelased enamasti macholikud tüübid, kes oma "kliente" südamest põlgavad ega kohku tagasi relva ega füüsilist vägivalda kasutamast.
Seda kõike arvestades, paistab Hill Street Blues veel tänagi imeliselt värske ja nauditav. Pilk ajast kui ühiskonnas elas veel lootus.

20.4.10

Idud

Idandamine algas kui paine mõne nädala eest. Nüüd vist hakkabki üle saama see suurem õhin. Mõtlesin, et panen kirja, mis ma õppisin sellest paarist nädalast.

Mulle väga maitsevad need segud, mida poest osta saab – Selveri riiulil on neid 4 varianti. Puhast lutserniidusasipead pole ostnud aga kõik muud olid kui magustoidu eest. Tõesti head! Aga ainult munguba ja lääts tüütab natuke ära ka. Pealegi mõtlesin, et ise saaks ju odavamalt selle karbitäie kätte.



Uudistasin kõigepealt veebis, et mis kirjutatud on. Igasugu peenetest purkidest räägiti. Kellele need siis ei meeldiks! Tundus, et kõik on väga lihtne ja käepärane.
Aga mul ei olnud plaanis neisse investeerida.

Arendasin edasi seda purgiteemat. Ja minu tulemus sai selline.
- Peale seemnete leotamist panin seemned purki – nii, et neid oli kolmandik kuni pool (nii oli nende paisumisel-kasvamisel veel mugav pärast toimetada).
- Purgi nihutasin alustassi ääre peale, nii et tekkinud vahest sai vesi välja aga seemned enamjaolt mitte.
- Asetasin veel alustassi serva purgikaanele, et kallakut mööda vesi ära valguks.
- Iga päev loputasin seemneid u 3 korda läbi (2-3 veega). Kuuldavasti tekib idandamise käigus aineid seemnete ümber, mida pole tervislik tarbida.


Idandada sai sellises konstruktsioonis kõike. Nii herneid, põldube, nisu, munguba, redise ja mingi muu seemne segu (vt seda ülalpool olevat seemnekotti) – ma arvan et kõike, mida vaja.
Redisesegu mulle ei istunud - oli väga spetsiifilise redise maitsega - kui panna muidugi kuskile salatisse, siis see hajus muu sisse. Kõike muud sai niisama ka tarvitada. Kõige paremad olid herned! Herneid sain Järve keskuse ökopoest. Mungubad rõõmustasin mind peale mõningat otsimist hoopis ootamatus kohas - Pääsküla poeriiulil!

Tuhavangis

Keeleuuenduse seisukohalt mulle see sõna meeldib - praktiline ja tegelikkust väljendav. Tänases lõbusas sünnipäevaseltskonnas oli 4 inimest, kes Eestis tuhavangis olid, st kes pidid olema juba lennanud kuskile mujale, kuid polnud saanud seda teha (osad neist olid oma piletirahagi tagasi juba saanud - elagu Estravel?).
Kuigi lõpuks jõudsime järeldusele, et me ju kõik oleme Eestis tuhavangis... lennunduse mõttes vähemalt.

19.4.10

Veel veidi teistsugust teatrit

Põhiline aeg kulub roheliste mängude peale mõtlemisele. Pole ma seal peategelaste seas, aga elan kaasa mis kole. Mõnikord veidi mõnusat küünarnukitunnet, enamasti on aga vastik. Aiman kehva lõppu, mingu erakonna sees need lahingud kuidas tahes. Roheline maailmavaade jälle poliitiliselt nullitud. Kuni keegi jaksab teda sealt maast üles sikutama hakata. Millalgi aastate pärast.
Aga kirjutada tahtsin millestki muust. Ühel õhtul kogesin Linnateatris harjumatut. Üllatav oli juba see, et eelmisel õhtul pilet õnnestus saada. Linnateatri puhul ei oskaks sellisest unistadagi. Eriti veel kui tegemist päris värske lavastusega.
"Keskööpäike" on Anu Lambi katse taaselustada kahekümnendate eksperimentaalset teatrit. Lugu seotud legendaarse Arthur Valdesega, kes korraks tõi Eesti teatrisse Euroopa värskeid tuuli, et siis siit kandist teadmata suunas kaduda.
Lavastuse avab kunstiteadlase Lea Tormise ülipikk monoloog. Mõjub vast mõnele masendavalt, aga vähemalt viib rumalamagi teemaga kurssi. Ilma selleta oleks raske õigesse meeleollu jõuda. Lavakujundus on läbivalt mustvalge, nagu ka tegelaste riietus. Näitlejaid on raske identifitseerida, kuid seekord vast polegi see oluline. Lõbus improvisatsioon pole ju sellele seltskonnale ometi keeruline. Hämmastavalt kaasahaarav on juba näidendi avav erinevate tänavakõnnakute demonstratsioon. Inimesed peaksid naerust möirgama. Aga kus sa eestlastest siis emotsiooni kätte saad. Üks daam vaid ei suuda end tagasi hoida ja rõkkab läbi näidendi sundimatult.
Kunagine eksperimentaalsus on nüüd vist küll peamiselt hea komöödia. Aga sellest pole midagi. Kahes pikemas tükis - põrgustseenis ja kohvikukordustes, jõutakse juba veidi oma piiride kompamiseni. Intensiivset teksti ja pidevat liikumist sujuvalt ühendada nõudis kindlasti arvukalt proovitunde. Ja hoopiski ei kujuta ette, mil moel Helene Vannari oma pika Golemi-monoloogi pähe suutis õppida. Tõeline meistritöö. Anu Lambi näoilmet oli tore jälgida sel hetkel kui ta lõpetas. Sealt paistis nii imetlust kui hämmeldust. Tükki oli muide tol õhtul vaatamas ka Lea Tormis.
Etenduse lõppedes jääb mulje, et näitlejale lilli ulatama tulnud neiu ei tunne grimmi alt õiget inimest ära. Pole ka ime. Selleski suhtes on "Keskööpäikeses" suurepärane töö tehtud.

17.4.10

Kevadisi pilte Lahemaalt ja Matsalust

Palju voolavat (ja mitte nii voolavat) vett, vähe rohelust, kuid juba esimesed sinililled. Lahemaa ja Matsalu aprillis 2010.







14.4.10

Kontrrevolutsioon ehk erakorralise olukorra komitee

Mäss sai mööda. Rohelisi revolutsionääre ootab giljotiin.

13.4.10

Mu armas telefonipost

Võtan juba ammu hoogu, et kirjutada. Nii ammu, et ei mäleta täpselt, millest.
Ah jaa - JAFF-il sai ikkagi korraks käidud. Kuigi väga ei lootnudki enam. Jaapani animafilmides ehk mangades tegutsevad teatavasti tavaliselt need suurte silmadega ilusad noored inimesed. Paljud siinsedki teismelised plikad tahavad oma mangaiidolite moodi välja näha. Ja mõni näebki.
Suur oli seega üllatus, et vaatamiseks valitud lühianimatsioonide paketis ühtegi tavapärast mangat polnudki. See-eest näidati seal hulgaliselt lustlikke ja meisterlikult loodud lugusid.
Näiteks üliliikuv joontemäng sümfooniat esitavast orkestrist. Või mõistulugu vanamehest, kes oma majale pidevalt uusi korruseid ehitab. Sest vanad vajuvad vee alla. Kuni ühel päeval tuukriülikonnas sukeldudes iga korrus uue kadunud mälestuse meelde toob. Või siis hoopis lugu linna kerkivast pilvelõhkujast, mis kõik teised majad kurjaks ja kadedaks muudab. Kuni linna tabab uputus ja pilvelõhkuja madalad majakesed üksteise järel veesurmast päästab.
Kõige pikem film rääkis telefonipostis tärganud armastusest teda parandanud mehhaaniku vastu. Midagi nii inimlikult vahvat pole ammu juhtunud nägema. Meenus Roy Woodi aastakümneid tagasi kirjutatud laul arvuti õnnetust armumisest programmeerijaneiusse. Filmis läks paremini kui laulus. Nad leidsid lõpuks teineteise.

11.4.10

Paralleelid

Kaunil päikeselisel pühapäeval ulmesarja Stargate Universe uusimat osa vaatamas. Kusagil universumi kaugemas nurgas kihutab tähelaeval ringi grupp omavahel kisklevaid inimesi. Tundmatus, võõras keskkonnas, kus tegelema peaks ellujäämisega, peavad inimesed selle asemel omavahel mõttetut võimuvõitlust.
Vägisi tuleb meelde üks päris eestimaine organisatsioon, kuhu mul on õnn või õnnetus kuuluda. Samamoodi omavahel kakeldes tundmatu (loe: musta) tuleviku poole.

8.4.10

Äkiline reklaamirünne

Tavaliselt on postkastile kinnitatud soovimatu reklaami keeld kenasti toiminud, aga täna oli juhtunud mingi tõeline anomaalia. Kast oli paksult värvilist rämpsu täis topitud, sh mingisuguse ehituspoe hiigelpaks üllitis, mida ei viitsiks isegi prügikasti viia. Jutik lubas postifirmadele kurjad kirjad meisterdada. Mõneks ajaks ikka on abi.

5.4.10

Kirjud munad

Vahenditeks olid sibulakoored (nii tavalised kui punased), till, petersell, kohv ja hibiskus. Petersell tegi valgeid täppe nagu kruubid, st rohelise värvi väljaandmise asemel võttis ta kõik pakutava vastu. Kohv ei teinud vist miskit. Nagu ei jõudnud midagi ka teha paar keeduvette pistetud punapeedi viilu. Nende jaoks jäi aega liialt väheks.
Aga meie tulemused siis (paistab suur pimedus, aga all vasakul olevale kolmnurgale klõpsates hakkab video tööle):





1.4.10

Magus elu

Selle üle, et Von Krahli lemmiktruppi peaaegu täies koosseisus veelkord näha sain, tuleb tänulik olla. Liina Vahtrik esines küll vaid hauataguse tehishäälena, aga küllap tal on teisi kohustusi. Neiud Maidre ja Abel on kaunis täiendus.
"The End" on hea näide loomingulisest teatrist, mida see seltskond juba kaugelt üle kümne aasta elus hoidnud. Oli aeg kui ma kirjapandud näidendi vangikongi üldse kogeda ei tahtnud, üksnes improvisatsiooni ja vabadust. Küllap olen aastatega arenenud. Aga Von Krahl on endiselt kallis.
"The Endi" esimene osa - nn nii kõneles Zarathustra - on vapustavalt armas ja intiimne kogemus. Teine, tänapäeva toodud stseen, puhtalt teostatud ja usutav. Indiaanlased ning vilkuvad kuvarid tundusid pisut üleliigsetena. Aga lõpus jõuti taas Von Krahli parima omaduseni. Kaks sõna: valus inimlikkus.
Rohkem tühist juttu ei aja. Kes näeb, on õnnelik. Näidendist jäänud emotsiooni kirjeldab minust palju paremini Natalie Merchant.