30.9.09

Viis aastat pajatusi: 30. september

Seekordne tagasivaade jäi tahtmatult kuu viimaseks päevaks. Ja mis selgub? 30. septembril pole me Jutikuga üheski oma blogis ainsatki postitust teinud. Vaat milline lops.
Aga ega ma jonni ei jäta. Püüan oktoobris uuesti.

29.9.09

Mina oma harjumusi ei muuda!

Presidendiproua arvamus transrasvadest ja kompvekkidest ei anna mu headele kolleegidele rahu. Üldine seisukoht on umbes selline, et kuidas ta küll võib midagi sellist öelda. Meie oma eestimaine tootja ja tegelikult on ju kommid nii maitsvad ja pole nad ebatervislikud midagi. Spetsialistid X ja Y on juba rutanud seda kinnitama.
Elavalt tuleb meelde samalaadne arutelu, mis kerkis üles hõõglampide keelustamise ümber. Kohe oli igaühel kamaluga argumente säästulampide sobimatusest, hinnast. Oih, ma pean oma lambid kõik välja vahetama. Lõpuks läheb euroliidu kirumiseks nagu ikka. Nemad seal ei saa meist eestlastest ikka üldse aru.
Minul kipub olema kahtlus, et tegelik põhjus, miks kõik uus ja tundmatu otsekohe võimatuks ja halvaks tembeldatakse, on üpris lihtne. Inimene ei taha oma tavaharjumusi muuta. Mis iganes ettekääne on ok.
Nagu ses samas säästupirnide demoniseerimise küsimuses tänases Postimehes keegi füüsikaprofessor. Hõõglambid kütavad maja ja tänu nendele on küttearved väiksemad. Ja nõnda me ka saastame keskkonda vähem! Järelikult on säästupirn täiesti out.
Aga on's see füüsikaprofessor hetkekski mõelnud, kuidas toasooja vähem energiamahukaks ja saastvamaks muuta? Vaevalt küll. Selle asemel sõdib ta säästupirnidega, mille keskkonnahoidlikkus ometi teaduslikult põhjendatud.
Aga muidugi mitte meie jaoks siin Eestis. Meie siin oleme hõõglampidega harjunud, transrasvadega ka. Ja milleks mina ühissõidukit peaksin kasutama kui naabri maastur minu autost kolm korda enam keskkonda saastab! No way.
Muutus pole lihtne ega üheselt seletatav, aga algab väikestest asjadest.

Kui kilekott oli lahe

Ma olin seitsmene või kaheksane kui muusikatuppa riputati aukohale kilekott. Kuidas ta seal säras luituma hakkavate Baccara ja Olivia Newton-Johni postrite kõrval. Keegi kena beib naeratas sinistes Wrangleri teksastes. Ja nõnda valget kilet polnud N. Eestis kusagil. Tundus täiesti mõeldamatu, et sellist imeasja poes käimiseks või kartulite kandmiseks kasutataks. Kilekott oli kõige kaunim asi selles vanas makilinte täis kuhjatud Sihi tänava toakeses.
Palju aastaid hiljem võtsime pleekinud, tolmuse jälkuse seinalt maha ning viskasime otse prügikasti. Ja täna on mul juba kaunikesti häbi kilekotiga ringi käia. Vahest Westmanis käies pole muud võimalust, peab võtma. Aga siis vaatan maha ja kahetsen. Ja iga kord kella viiesest bussist meie kandis maha astuvat vanameest jälgin kah arvustava pilguga. Miks tal alati see kilekott käe ümber on keeratud?
Lool vist muud moraali polegi kui et juba nõnda kaua elatud, et väärtushinnangud jõudnud põhjalikult muutuda. Oh saaks nüüd kusagilt ilusa särava Wrangleri kilekoti...

28.9.09

Aeglaselt hinge pugev Kureishi

Grandioosselt aeglase ja hüpliku lugejana võttis Hanif Kureishi rohkem kui viiesajaleheküljeline "Midagi sulle öelda" mul ikka päris mitu nädalat. Ilmselgelt nüüdisaegses stiilis kirjutet Briti romaan kõneleb Pakistani juurtega psühhoanalüütik Jamalist, tema pöörasevõitu perekonnast ning sõpradest. Ja suurest saladusest, mis meest aastakümneid närib ning tema elu õige mitmel moel mõjutab.
Lugemist alustades käis pidevalt peast läbi väljend paljusõnaline. Küll Kureishi alles jaksab elu ja inimesi kirjeldades palju rääkida. Paistab, et tema tegelased on ka hiiglama jutukad, püsimatud ja millelegi või kellelegi pühendumiseks võimetud. Peategelane paistab selles osas teistest vaiksem sell, aga hindab temagi tänapäevast pöörast eluviisi. Või õieti ta kogeb, et kõik ümbritsevad inimesed on pidevas jutustamis-, elamus- ja seksinäljas ning küllap see nii olema peabki.
Pikapeale aga kujundab Kureishi oma romaani õige nutikaks perekondlikuks armastuslooks. Mitte selles mõttes, et kõik tegelased omavahel sugulased oleksid. Pigem ühendab neid omavahel Jamali vastuoluline minevik ja veidi kõrvalseisev olevik. Paistab sedamoodi, et ühiskond soosib absoluutset vabadust ja piiritust, kuid peategelane märkab lõpuks kui kitsas ring inimesi talle tegelikult korda läheb. Ning ei temal ega tema lähedastel pole lõpuks kuigi palju valikuvabadust. Isegi sellises pöörases maailmas on ainus võimalus toetuda neile, kes alati sulle olulised olnud. Kõigel muul justkui polegi tähtsust.

25.9.09

Kurbmäng vihmas

Kui uskumatult masendav paistab Mustamäe vihmasajus. Buss venib kui tigu Vilde teel, Elmar möirgab raadios, surnud sääsk aknalaual. Viinapood ja pandimaja. Mitmes põlvkond juba kasvab nende hallide kastide vahel?

Midagi südamest kuuli

Seda videot olen oodanud juba nädala-kaks. Tõstab suurest mõnust juuksekarvad püsti. Tea muidugi, kaua see link töötab.
Wikipedia kirjutab, et Scarlett laulis selle loo Pete Yorniga linti juba 2006. aastal. Nüüd on lõpuks plaat väljas.
Scarlett Johansson & Pete Yorn - "Relator"

24.9.09

Kumu dokumentaal on popp

Eile võtsin kätte ja vedasin oma tonnid Kumu auditooriumi. Pole sinna nüüd viimastel kuudel sattunud, aga paistab, et rahvas on paiga lõplikult avastanud. Saal oli puupüsti täis. Palju noori neide disainersoengute, kaelarättide ja moodsa hooletu välimusega. Minusuguseid ätte mõni üksik.
Film oli iseenesest haridusliku iseloomuga kahe fotograafi tutvustus: Eugene Atget pildistas 20. sajandi alguse Pariisi ja Berenice Abbott 1930. aastate New Yorki. Fotograafiahuvilistele see film vaevalt suuremat pakkus, aga minusugusele võhikule küll. Valguse ja varju tantsud ammu kadunud suurlinnade mustvalgetel fotodel. Kunst ja ajalugu üheskoos.
Filmi tutvustanud daam eksis veidi väitega, et Berenice Abbott on ikka veel elavate seas. Tegelikult oli teda ilmselgelt kusagil kaheksakümnendatel intervjueeritud ja nüüd on ta ammu lahkunud. Aga pildid on alles ning koos nendega veidi kadunud ajastu hõngu.

Sügis merel, metsaonnis - revisited

Sügise alguse puhul kohendasin õige veidi kümmekond aastat tagasi kirjutatud lamenti. Kuhu küll see aeg nõnda ruttab?

***

vihma kallab veteväljal
meremees taas teele asub
Tallinn mattub uduloori
kadund tornid vanalinna
piipu popsib merekaru
mõte rändab suveradu
uuel aastal uued tuuled
siis ka rahval laulud uued
kodusadam ootab jälle
pisar jätab märja jälje

metsas lehed kolletund
soojalt praksub ahjutuli
istub onnis habe hall
vanaisa
koeravolask samas kõrval
vihmapiisad aknaraamil
mets seal kandis pime, kole
onnikeses õhtu õdus
tulle heidab väsind pilgu
vanaisa

23.9.09

Mulle meeldivad teistmoodi inimesed

No mis ma sinna parata saan? Üks selline on tore Elva roheline Andrus Mäesepp, kes täna Tartus ETV valimisdebatilt välja visati. Mitte provokatiivse käitumise pärast vaid lihtsalt seetõttu, et ta on vale erakonna liige. Rohelised valimidebattidele ei pääse, sest nad ei ole nii tublid nagu reformikad või keskid või rahvaliitlased. Ääretult nõme käitumine rahvusringhäälingult muidugi, aga mis teha, nad ei tunne ju Andrust. Tore, vapustavalt indu täis mehega on tegemist. Kaugeltki mitte tavapärane poliitiline elukas. Kui juhtumisi Elvas elate, valige kindlasti. 
Selliseid veidi teistmoodi tüüpe on roheliste seas mitmeid. Kunagi, loodan, võtavad nad erakonnas võimu ja teevad minugi rohelise unistuse teoks. Või vähemalt imepisikese osa sellest. Praegustest bossidest ma seda kahjuks ei usu.
No ja siis on muidugi Muammar Gaddafi. Diktaator ja vana terroristide sõber, kes nüüd on respektaablimaks tunnistatud. Et temaga võib läbirääkimisi pidada ja isegi pühale ameerikamaale lubada. Muammar tänas selle tunnustuse eest toreda kõnega ÜRO peassambleel. Rääkis lubatud 15 minuti asemel tunni ja nelikümmend. Sõimas kõigil suurriikidel näo täis, aga tunnustas Barack Obamat. Vaene Obama pidi muuseas ÜRO-s vahetult enne Muammari kõnelema. Tema juttu ei mäleta nüüd enam keegi. Aga vähemalt on tal Revolutsiooni Teejuhi näol toetaja: "Now the black man doesn't have to sit in the back of the bus, the American people made him president and we are proud of that. We would be happy if Obama stayed president of America forever." Tore Guardiani lugu Gaddafi kõne teemal siin.

21.9.09

Hiiumaal on suvi

September Hiiumaal tähendab päikest ja sooja. Palju kukeseeni, sinist merd ja mitut sorti elukaid. Ning imeliselt toredaid inimesi sinu ümber, kes isegi kitsukeses toas ülepeakaela koos tuju üleval suudavad hoida. Pildiraamatusse mahuvad kõik peale viimaste.

Kollane kukeseen paistab ühte Hiiumaa nurgakest eriliselt armastavat. Polnud mingi imetegu kolmveerandtunniga poolteist ämbrit korjata.

Ühel kaunil hommikul jõudis osa sest aardest maailma parima omleti hulka.

Villavabrik austab teadagi... lambaid.

Minu jaoks elu esimene mootorpaadisõit Sõrust Pihlalaiule. Vee peal kihutada tundus nõnda mõnus, et tahaks kohe veel.
Pihlalaid üllatas värvide, päikesesooja, põnevate juttude ja maitsva piknikuga.
Ja siis hoolimata õige kõrgest lainest hülgeid vaatama. Pigem vaatasid nemad küll meid. Tagasisõidul saime märjaks.
Reiu lähedal kõrguv torn, kuhu ronimine asjaomasel avalikkusel rangelt keelatud. Aga kes sest keelust hoolib?
Torni kõrval troonis maadam. Enesekindel ja eluga rahul.
Metssead on Hiiumaa sama hästi kui vallutanud. Pildil olevad isendid on esialgu veel tara taha peidetud, aga küllap saabub nendegi vabaduse tund.

Hiidlased on sõbralik rahvas

Nädalavahetus Hiiumaal möödus kiiremini kui tänahommikune paduvihm. Millest on ütlemata kahju. Üks kangesti sõbralik Kärdla perekond mahutas kümme nõudlikku inimeselooma lausa kaheks ööks oma katuse alla ja lubas meil oma kodusaarel ringi vaadata. Küll seal alles kasvab kukeseeni. Ja põdrad ja kährikkoerad ja metssead lasevad ringi. Ning sellest oli ka veel vähe. Esimest korda oma pika elu jooksul sain soojal päikeselisel laupäeval lausa mootorpaadiga ringi kihutada. Oli see alles elamus! Niipea kui mahti, saate pildimaterjali imetleda.

17.9.09

Tuul aitab

Taanis avatakse täna metsikult suur avamere tuulepark. Väidetavalt peaks too üksi katma kogu Taani energiavajadusest 20 protsenti. Kümnekonna aasta pärast näeme ehk sarnast päeva ka Eestis.

Ainult üks vana bibliograaf

Hajameelset lugedes tuli meelde, et olen ju vana bibliograaf. Seda raamatukoguasja tudeerinud ning rahvusraamatukogus omal ajal töötanud. Ning silme ette kerkis äkki TA raamatukogu vägev koondkataloog, mis veel vähemalt aastal 1994 täitis terve suure toa. Kõik need kümned kapid sisaldasid andmeid tuhandete (enamasti) venekeelsete raamatute kohta, mis rääkisid metallurgiast ja lehmalüpsi tehnoloogiast ning sajast muust Eestis tänaseks unustatud asjast. Paar tädi seisid nende kappide juures ning tegid kaarte lapates päevast päeva oma lõputut tööd. Selles ruumis valitses alati vaikus.

16.9.09

Tõre ja tusameelne

Virtuaalses jalgpallimängus Hattrick on kõigile mängijatele külge poogitud lihtsakoelised isikuomadused. Need peavad siis meeste käitumist väljakul mõjutama. Uurisin pärast tänast karikamängu oma mängijaid ja mõtlesin, milline kombinatsioon mind ennast kõige paremini võiks iseloomustada. Vastuoluline isiksus, kes on temperamentne ja aus? Või hoopis ebameeldiv tüüp, kes on rahulik ja õiglane? Kahju, et neil pole seal selliseid minuga sobivaid omadussõnu nagu tõre ja tusameelne.

15.9.09

Küttepuud ja vabadussammas

Turistidel on praegu Vabaduse platsil põnevust kui palju. Nimelt on sinna kerkinud müstiline kunstiteos "Ringikujuline virn küttepuudest". Mulle meenub kohe üks eelmisel aastal Madriidis nähtud samalaadne puuinstallatsioon. Ka seda käidi ühe pargi klaaspaviljonis tohutu huviga uudistamas.
Kui palju pilte jõuab nüüd maailma meie kaunist esindusväljakust. Rõõmus külaline poseerimas küttepuude virna kõrval, taamal paistmas meie kallis ristisammas.
Et ka tallinlased puuinstallatsioonist viimast saaksid, teen siinkohal linnavalitsusele ettepaneku platsi peal üks korralik laupäevak korraldada. Küttepuud tuleb korralikult riita laduda ning neile vettpidav katus peale ehitada. Siis on nad sügisvihmade eest kenasti kaitstud. Kehvas majanduslikus olukorras kodanikud saavad kilekottide ja korvidega neid Vabaduse platsilt koju vinnamas käia. Siis on turistidel ohhetamist ja pildistamist veel terve pika sügise ja talve.
Tallinna propagandatalituses tuleb ikka tööots leida. Ideid nagu küllusesarvest.

11.9.09

Lugesin Postimeest!

Haruldane võimalus korra ka Postimeest kiita. Nimelt kirjutavad nad paberlehes aeg-ajalt rockmuusikast - tänagi koguni kaks lugu. Tunnustuseks minult pikem aplaus. Meie tellitud Päevalehes on kultuuri ülinapilt. Juske pajatab vahest kunstist ning reedeti on raamatukülg. Ülejäänu pole mainimisväärne. Kultuuritoimetust kui sellist nad vist enam üleval pidada ei jaksa.
Laupäeval ilmselt siiski midagi ka Päevalehes ilmub. Aga millal ma viimati nädalalõpunumbrit kaanest kaaneni sirvisin? Ammu. Ajalehe tellimine on mõttetu rahakulu, aga võrreldes teiste pangaarvelt haihtuvate summadega siiski pisiasi.

10.9.09

Pika päeva õhtu

Kuu särab aknataguses pilkas pimeduses, Jutik vaatab House'i ja mina imestan siin Maci taga, et küll ikka tänapäeval on muusikategemiseks igasugu veidraid vidinaid tarvis. Vaadake või seda Imogen Heapi. Istub justkui klaveri taga, aga põlvedel on miski ulmeline riistapuu vilkuvate tulukestega, kõrval mingi nuppuderägastik ja läpakas muidugi ka veel kauba peale.
Jerry Lee ja Fats said ometi teistmoodi hakkama.

9.9.09

Igasugu karvaseid & sulelisi

Tänane muusikaline leid: Edward Sharpe and the Magnetic Zeros.

Igavaks on läinud

Uurisin Veneetsias esilinastuvaid filme. Michael Moore on pagana ettearvatult võtnud ette Ameerika masu kujutamise. Kirjelduste järgi paistab olevat tegemist Brünoga täiskasvanutele. Paks mees käib ringi ja naeruvääristab kõigest väest, mis juba niigi naeruväärne. Aga ei paista see sugugi naljakas, hoopis tekitab piinlikkust. Püüd seletada ilmselgeid tõdesid rumalatele inimestele tundub mulle tobe.
Oliver Stone'i film Hugo Chavezest paistab nähtud lühikese klipi järgi olema stampteose moodi. Diktaator saab võimaluse demokraatiale suurel ekraanil ülistuslaulu lugeda. Milleks? Stone'i sõnum paistab olevat: kui omad sind välja vihastavad, mine ja armasta vihavaenlast. Tundub pagana ebausutav.
Vahest on mu napi info põhjal tehtud järeldused valed, aga ei kutsu need ameeriklaste omaenda saastas püherdamised vaatama. Ei usu, et taolised filmid pakuvad elamust või miskit uut teadmist.
Olen vist taas vahelduseks siira igavuse faasi jõudnud.

Kasulik valimisreklaam

Juba mitu päeva on tähelepanu köitnud Kosmose ristmiku kohal kõrguv tohutu plakat. Keegi mulle varasemast tundmatu nägus noormees palub seal ennast kindlasti valida. Tänast lehte sirvides viisin lõpuks näo ja nime omavahel kokku. Selgub, et noort Marekit valides saame vähemalt olla kindlad, et Ivo Parbusel on alati töökoht ja leib laual. Ligimest aidata on tore. Marek väärib poolthäält.

8.9.09

Kolme riigi rännak

Kunagi oli august. Ja meie kolmekesi võtsime ette pika kolmepäevase teekonna, mis läbis kolme tohutut riiki.
Täitsa nagu kümnekroonisel.

Peetri jõe ürgoru liivakivipaljandid, aga olgem ausad - see trepp vajab uuendamist!

Paljand ise pisike aga tore!


Teekond Eesti kõige lõunapoolsemasse tippu viib mööda Lätimaa äärt - ega sellest piirist kuigi palju aimu saa. Mõned sellised sildid olid. Enamasti on kõrval lihtsalt jõgi - Peetri jõgi.


Aga sellel teel oli rohkelt kukeseeni. Niipalju koguni, et pihku enam ei mahtunud. Ühel meist tuli seente transportimiseks pool oma püksisäärt ohverdada.


Lõunatipus ootas meid selline muhe matkamaja koos lõkkepaikade ning puuvaruga. Sinna peaks tagasi minema. Ööbimisega.


Läti piiri ääres on mõnus rallitee, eriti märjal ajal.


Apes armastatakse jänkusid.


Tigudest rääkimata.


Küla ise on pisike, kuid rulatajate võimalused suured!


Õhtu eel maabusime Võrumaal Kirikumäe järve matkamajja.


Tegime lõkke üles ja hakkasime söögipoolist küpsetama.


Üsna huvitav oli varda abil üritada lõkke kohal teha pitsapõhjataignast kaneeli-suhkruvaabaga küpsiseid. Aga maitsvad olid nad ikka, st see osa mis ära ei kõrbenud või lõkkesse ei kukkunud. Targad Soome mehed metsast pobisesid küll omaette, et me teeme seda valesti ja et peaks panni tooma... õnneks nad tegudeni ei jõudnud. Meil oli lõbus!


Vana-Vastseliina linnuse varemed. Lummav paik hommikupäikeses.


Üles ronides sai august välja vaadata.


Küll seda linnust on ikka eri sorti kividest tehtud.


Sookurgi ei häirinud, et me Meremäe vaatetorni juures hommikust sõime.


2/3 meist käis tornis vaadet nautimas.

Saatse nina läbides tundus Venemaa üldiselt Eestimaast eristamatu. Ehk mõned piiripostid olid sutsu häirivad.

4.9.09

Juutuub reageerib kiiresti

Vaevalt jõudis rahvusvaheline jalgpalliliit Chelsea vutiklubil 2011. aastani uute mängijate ostmise keelata kui juutuubis juba vastav Hitleri allakäigu paroodia üles riputati. Sarnaseid on seal päris rohkesti leida ja ikka toovad naeru näole.

3.9.09

Iga lõpp on millegi uue algus

Steve Earle, The Revolution Starts Now

I was walkin’ down the street
In the town where I was born
I was movin’ to a beat
That I’d never felt before
So I opened up my eyes
And I took a look around
I saw it written ‘cross the sky
The revolution starts now
Yeah, the revolution starts now

The revolution starts now
When you rise above your fear
And tear the walls around you down
The revolution starts here
Where you work and where you play
Where you lay your money down
What you do and what you say
The revolution starts now
Yeah the revolution starts now

Yeah the revolution starts now
In your own backyard
In your own hometown
So what you doin’ standin’ around?
Just follow your heart
The revolution starts now

Last night I had a dream
That the world had turned around
And all our hopes had come to be
And the people gathered ‘round
They all brought what they could bring
And nobody went without
And I learned a song to sing
The revolution starts now


2.9.09

3 väärt matkarada

Mis teeb matkaraja minu jaoks heaks? Kõigepealt leitavus, tähistatus: kas sildid ikka juhatavad selle päris alguse juurde. Igal suvel satub ette vähemalt 2–3 matkarada, mis teeatlases märgitud, kuid looduses ei ole leitavad. Teine asi on looduse vaheldusrikkus ja üldine mulje, õhkkond, mis metsa all jalutades sind ikka mõjutab. Ning kolmas asi on infotahvlid või õppeotstarbeline tähistus. Neil peaks olema midagi huvitavat kirjas ka täiskasvanu jaoks, natuke enam kui põhikooliteadmiste tase.

Seljamäe matkarada Lääne-Virumaal Vinni vallas
Seljamäe matkarada (pikkus u 5 km) külastasin kõige viimasena. Augusti viimasel nädalal on see täielik paradiis marjulisele-seenelisele!
Rada oli kohati suures põlismetsas, kuid enamasti siiski laudteena rabas. Tee viib Punasoos rabasaarelt rabasaarele ja vonkleb mööda Seljamäge – seetõttu on see ka reljeefi mõttes huvitav jalutuskäik. Seljamägi on sealsete loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalise hoiualade võrgustiku Natura 2000 alade hulka. Muistendi järgi olevat hobuserauakujuline mägi tekkinud Kalevipoja mantlihõlma augu kaudu maha pudenenud liivast, kui ta seda kandnud Vainjärvest Pihkvasse.
Rabasaared on kaetud pohladega ning rabamättad jõhvikatega. Viimaseid pole ma lapsepõlvest saadik tõesti nii rohkelt näinud! Lisaks veel mustika- ja sinikapuhmad raja alguse ja lõpu kuivemas osas. Ja seeni on siin metsades päris rohkesti. Lihtsalt rajal käies ja eriti mitte lisaks ringe tehes korjasin päris korraliku pannitäie kukeseeni ja puravikke. Ma ei kujuta hästi ette, mida pilvikute-riisikate austajad oleks teinud – neid oli siin ikka kohe palju!

Eesti kõige lõunapoolsema tipu matkarada
Valgamaale Mõniste valda Naha küla taha jõudmine pole ehk kõige lihtsamate killast. Kohati tabasin end mõttelt, et džiibiga oleks lihtsam ja julgem, aga ka sõiduautoga sai kenasti hakkama. Kõhedam koht oli üks hõredamat sorti puusild, mille aga ületasime vahejuhtumiteta. Viitasid võiks ju natuke enam olla, mis rajani juhatavad, aga otsimine on seda rada väärt küll!
Rada algab suure tamme alt kohe ühe talu kõrvalt (siltide puudumise tõttu sai kõigepealt muidugi ka sinna õue sõidetud).
Peaaegu viie kilomeetri pikkusel matkateel on paarkümmend infostendi, siin saab näha mitmekesiseid maastikke ja õppida tundma eri puuliike, samuti uurida Peetri jõge ja selle paepõhja, lugeda teabetahvlitelt mägra ja kopra elu kohta jne. Eesti lõunapoolseim tipp on rajal ka märgistatud: see asub 57º30' põhjalaiusel ning 26º37' idapikkusel.
Raja ääres oli samuti rohkelt mustikaid, pohli, puravikke ja kukeseeni (vähemalt augusti keskpaigas). Lõunatipus oli ka tore matkamajake, kus saaks ööbida, ning ääretult mõnusalt kujundatud lõkkepaigad.

Kirikumäe järve matkarada Võrumaal Vastseliina vallas
Järv on nime saanud Liivi sõja ajal järve põhjakaldal asunud õigeusu kiriku järgi. Alguses jäi see järv kaardil silma meie reisiseltskonnale kui ujumiskoht. Hoolimata sellest, et vee temperatuur oli mõne eelneva jahedama suvise ilma tagajärjel juba alla 20 langenud, nautisime ka seda võimalust.
Seejärel avastasime õdusa RMK matkamajakese: kõige mugavama, mida mina olen sattunud nägema. Magamislavatsid olid ka olemas, polnud muud vaeva, kui laota oma madrats ja magamiskott laiali! Telk võis jääda sel ööl kasutamata.
Lõkkekoht oli vahetult järve kaldal, kus oli ideaalne liha ja kukeseeni grillida. Hommikul aga läks õhukese madratsi tõttu juba kuuest uni ära ja nii läksimegi madala hommikupäikesega uduhämusele järve ümbritsevale matkarajale (pikkus u 3 km). Rada oli minu jaoks huvitav seetõttu, et kulges 90% ulatuses peaaegu vahetult järve ääres (1–2 m järvepiirist). Järve ümbritses raba, seega oli laudtee kõrval nii punetavaid jõhvikaid kui ka sinika-mustikapuhmaid. Kõike kuldas pehme hommikune valgus … ideaalne pildistamiseks!