30.8.09

Varahommik Kerigumäe järve ümber

Võrumaal on üks imeilus järv, mida ümbritseb tore matkarada. Paar nädalat tagasi lühikest Lõuna-Eesti ringreisi tehes sattusime õhtuks just Kerigumäele (Kirikumäele). Ja pärast raskevõitu ööd RMK metsamajas (küll see lavats on ikka kõva!) oli kell kuus hommikul just õige hetk järvele ring peale teha. Matkarada kulgeb seal läbi soo ja raba pea täies ulatuses otse järvepiiril. Suvisel varahommikul imetlusväärne paik. Mõni klõpsatus jäi tallele.







28.8.09

Idealismi võlu ja valu

Et siis Barbi Pilvre on nakatunud poliitilisse idealismi, jätnud ajakirjanduse ja liitunud sotsidega. Omamoodi valus on seda kirjatükki lugeda, sest paratamatult tuleb silme ette, kuidas ise üpris hiljuti samamoodi mõtlesin. Kolm aastat parteipoliitika lähedalt jälgimist on seda idealismi minus nii lootusetult räsinud, et vaevalt temast enam elulooma saabki.
Selgus, et kallid kaaskodanikud enamasti idealistid ei ole. Selgus, et uue ja nõnda lootusrikkalt alustanud partei juhtpoliitikud on kaasajad ja sisedemokraatia juurutajad rohkem sõnades kui tegudes. Selgus, et poliitika on ikkagi omajagu räpane ja ebameeldiv. Selgus, et mina, kes ma kunagi gruppidesse kuulumisega hakkama pole saanud, ei sobi õieti ka parteis tegutsema.
Aga sellest kõigest hoolimata kiidan Barbi valiku heaks ja loodan, et tema aktivism annab tulemusi ning nakatab teisigi. Ja Eesti poliitika saab ühe julge ning toreda isiksuse juurde.

Avaazist

Mitte ei mäleta, kas olen sellest siin blogis juba kirjutanud. Aga ega võimalik kordus hullu ei tee. Tahaksin korraks promoda rahvusvahelist poliitilist survegruppi Avaaz. Tegemist on toreda seltskonnaga, kes püüab mõjutada poliitikuid mõistlikke otsuseid tegema. Inimõiguste, kliima, heaolu, maakera elamiskõlblikkuna hoidmise nimel. Ja igaüks meist võib jõukohaselt abiks olla. Kas siis allkirju andes, veidi raha annetades või ise vabatahtlikuna osaledes. Kõlab banaalselt, aga mine aita sinagi maailma veidi paremaks muuta!

Viis aastat pajatusi: 28. august

Esimene puhkusejärgne nädal on nõnna tuttavlik: silmad tahavad suurest arvutivahtimisest koobastest välja ronida ja oma teed minna. Õnneks on nädalavahetusel lootust veidi loodusesse pääseda ja ehk isegi supelda: Pühajärve vesi olevat ikka veel kahekümne kraadi kandis.
Aga mul ju veel selle kuu tagasivaade tegemata viiele blogimisaastale. 28. augustil pole me just palju kirja pannud. Ainsad postitused leidsin oma vanast Kaevust:
Ateena olümpia päevil olin tavapärases sõltuvuses.
2006. aastal meenutasin meie imekaunist reisi Saaremaale ja Hiiumaale.
Ja lisaks üks väike tagasivaade tänavusele suvele. Juulis oli juttu kriketivõistlusest The Ashes Inglismaa ja Austraalia vahel, mis kaks kuud kõvasti kirgi küttis. Tänaseks on mõõduvõtt läbi ja inglastel õnnestus viiemänguline seeria 2:1 võita (kaks korda jäi tulemuseks viik). Nõnda on Tuhk nüüd vahelduseks Andrew Straussi juhitud meeskonna hoole all.

26.8.09

Willy DeVille on lahkunud

Alles täna jõudis minuni kurb uudis, et vaimustavalt omapärane laululooja Willy DeVille on 6. augustil New Yorgis surnud. Willy juhtis kunagi kaheksakümnendatel ütlemata toredat bändi Mink De Ville. Nende 83. aasta album "Where Angels Fear to Tread" on mu väikese plaadikogu pärleid. Eeskätt Each Word Is A Beat Of My Heart ja River Of Tears talletusid juba kümneaastase poisina makilindilt mällu ja südamesse ning pole sealt kunagi lahkunud. Aga Willy jõudis muidugi palju enam. Tema kohta on öeldud kaunilt:
Thom Jurek wrote about him after his death, "Willy DeVille is America's loss even if America doesn’t know it yet. The reason is simple: Like the very best rock and roll writers and performers in our history, he’s one of the very few who got it right; he understood what made a three-minute song great, and why it mattered—because it mattered to him. He lived and died with the audience in his shows, and he gave them something to remember when they left the theater, because he meant every single word of every song as he performed it. Europeans like that. In this jingoistic age of American pride, perhaps we can revisit our own true love of rock and roll by discovering Willy DeVille for the first time—or, at the very least, remember him for what he really was: an American original. The mythos and pathos in his songs, his voice, and his performances were born in these streets and cities and then given to the world who appreciated him much more than we did."

25.8.09

Mööda sai seegi puhkus...

...Mustamäe korteris remonti tehes, seda ennekõike. Värvides, liimides, tööriistade seast kadunud asju otsides, prügikasti vahet koperdades. Imekaunis Lõuna-Eestis natukene - Võrumaal, Setumaal, vapustava Kirikumäe järve ümbruses luusides. Eesti kõige lõunapoolsemas ja kõige kagupoolsemas punktis käies. Kergejõustiku emmemmi vaadates. Jessica, Phillips, Lisa! Sünnipäevakingituseks saadud Wii mänguga askeldades.
Ruttu läksid need paar nädalat, nagu nad ikka. Aga suvi pole veel otsa saanud. Alles eile sai veel Peipsis supeldud.

13.8.09

Naiste poks lõpuks olümpial

Nõnda on raske tee lõppu jõutud - naiste tõstmise ja maadluse kõrval saab Londonis olümpiaalaks ka naiste poks. Pole nüüd taliolümpial enam võimalik naissuusahüppajaidki kaua ignoreerida.
Aga meessoo esindajana pean tagasihoidlikult ja poolkeeli kurtma, et võrdsust pole ju kaugeltki. Kuidas on olümpial lood meeste kujundujumise ja meeste iluvõimlemisega?

11.8.09

Poliitiline kaasamine

Võimuesindaja esitleb uhkusega lahendust olulisele probleemile. Poetades mokaotsast, et öelge te ülejäänud ka miskit. Kui nüüd keegi midagi kriitilist iitsatab, tehakse too seisukoht pihuks ja põrmuks. Sest ega tõe monopoliga maksa vaielda. Tegelikult vajabki võimuesindaja ju kinnitust, et tal on õigus. Inimesed saavad kenasti kaasatud ja demokraatia toimib.

10.8.09

Palju õnne sünnipäevaks!

Kui Sind ei oleks mu koduks,
kui mu õnne mõõtühik
Sinu naeratus poleks,
mis tunneks süda siis?
Küllap lihtsalt ei aduks,
millest mu elus on tühik.
Et märksa kahvatum oleks
mõnigi värv ja viis.

Hetki endasse imeme
suurema-vähema himuga.
Mõni on maitsvam ja mõnel
kahtlane kõrvalmaik.
Äge, et kohtusime me!
Igasuguse Sinuga
argiigav või põnev
maailm
on parem paik.

Aitäh, Osaline, et panid mu mõtted sellisesse toredasse vormi!

Veeelukas

Veel mõni aasta tagasi oleksin seda täiesti võimatuks pidanud. Aga laubal Valkla rannas avastasin, et ma tõepoolest suudan oma suurt kere veidi vee peal hoida! Paarkümmend sekundit ikka kindlasti kohe. Oma ujumisstiili ma kahjuks nimetada ei oska. Selili olles jaksan vaid jalgu liigutada ning loodan kangesti, et laine üle pea ei käiks. Ja kõhuli siban omakorda jalgadega nagu konn ning teen kätega meeleheitlikke liigutusi vee all. Ilmselt oleks seda kõrvalt ütlemata hirmus vaadata.
Aga endale paistab see kõik ütlemata mõnus ja tore. Vesi ka praegu nõnda soe, et reedel läksime Vääna-Jõesuus lausa päikeseloojangu aegu suplema. Kahju, et fotokas puudus. Ning eile Kakumäel oli soe nagu supis. Ei taha sealt üldse välja tulla ju.
Kui mu areng nii hoogsalt edasi läheb, õpin pinsipõlves jalgrattaga sõitma. Ja siis hoidke alt!

Sünnipäevamõistatus

Millise bändi laulu ehivad sellised sõnad?
She's a hellraiser, starchaser, trailblazer, a natural born raver yeah yeah yeah look out!
Vanal inimesel jääb vaid üle kuulata vanu laule. ;)

9.8.09

Depp on hea

Eile hilisõhtune uus Deppi film tasus elamuse mõttes vaatamist. Polnud selline lihtsakoeline tulista-tapa film. Selles mõttes muidugi jälle oli, et kui hakata põhisüzheed ümber jutustama, siis oli tulista-tapa. Aga mulle meeldis filmikeel. Ma ei tea päris täpselt õigeid termineid tõenäoliselt, aga osa sellest oli nagu käsikaameraga võetud ning seetõttu tõi sind kogu selle loo sisse. Sa ei saanud distansilt vaatajaks jääda. Sa nägid ka koledemat, eemaletõkuvamat - sinu nina pisteti peaaegu sinna sisse, sest üldplaane oli väga vähe, enamasti olid suured plaanid. Ja kogu asi jättis minu jaoks sümpaatse mulje. See ei kujutanud seda meest, kes tegelikult ju röövis raha ja tappis inimesi kõhklemata, kangelasena. (Nagu minu meelest kohati Hollywoodis kombeks on teha.) Ja Depp oli Depp - kogu oma näomiimikaga, mis on vaid temale nii omane, kohati meenutades piraadifilmi. Verd oli filmis ja tavaliselt mulle see väga ei meeldi - aga seda filmi soovitan. Millega seoses meenub mulle, et alles ma soovitasin sõbrale ühte teist filmi, kus filmi kogukompositsioon kaalus verehulga üles - Underworld: Rise of the Lycans (või õigemini selle triloogia kolmandat osa). Tagantjärele mõeldes, natuke verine ju ikkagi aga mitte taluvusläve ületavalt.



5.8.09

Elus kunst ja kunst elus

"Kompositsioon mulla ja põrandaharjaga". Tundmatu autor. Üldrahvalikus omandis Harju tänaval.

PS Tänan E.T. foto eest. ;)

Hüvasti Xabi

Sellised väravaid algaval hooajal Anfieldil ei näe.

4.8.09

Läti Hendriku blogi on päh

EPL kangutab jätkuvalt blogide kallal. Seekord on tulle saadetud keegi härra Mart Raudsaar Tartu Ülikoolist.
Tema ei suuda ette kujutada, et Läti Hendrik oleks bloginud. Puudunuks ju siis tema blogikroonikal "vajalik kaalukus", sest too pidanuks võistlema Meelise, Ülo, piiskop Alberti ja teiste kaasaegsete blogidega.
Raudsaar loeb nähtavasti ajalugu parema meelega ühest ja loomulikult ääretult kaalukast allikast. Sugugi pole ta valmis selleks, et ümberringi toimuvale võiks mitme nurga alt otsa vaadata.
Veider mõttemaailm. Kui kõik ülalnimetatud osalt fiktiivsed, osalt ajaloolised tegelased oleksid 13. sajandi alguse sündmused kirja pannud, vaataksime toona toimunule nüüd hoopis teistmoodi. Ajaloolastel oleks mitu erinevat vaatepunkti, millest usutavam käsitlus kokku seada. See oleks siis austet õppejõu arvates halb? Nojah. Aga tulgem tänapäeva ja kujutlegem, et Mart Laar või Edgar Savisaar paneksid ainuisikuliselt oma vaatenurgast viimase paarikümne aasta sündmused kirja. Teistel seda võimalust poleks. Oleks see õnnistus või karuteene tulevaste põlvede ajaloolastele? Ilmselt õnnistus.
Tooks nimetet artiklist veel ühe manitseva lõigu päevavalgele: Mui­du­gi te­ki­vad kit­sa­mad suht­lusg­ru­pid ja sõprus­kon­nad, ent au­to­rid pea­vad en­da­le aru and­ma, et vä­he­malt osa­li­selt on te­ge­mist ava­li­ku ruu­mi­ga.
Mart Raudsaar võiks endale aru anda, et avalikus ruumis pole mõtet rumalusi kirjutada.
Mäletame sedagi.

A hau hau

Memphise gruuv ei saa sellest ammusest õhtust magusamaks muutuda. John Hiatti taustal kadunud rockivana Carl Perkins ise kitarril.

Moosised lood

Eile puhastasime umbes neli liitrit vaarikaid ja sõtkusime tooreks moosiks. Lisaks üleeilsele vaarika, punase sõstra, mustsõstra, mustika segapudrule, mida kujunes vist kokku umbkaudu seitse liitrit. Või midagi taolist. Kogu see kraam kulbitäite kaupa kilekottidesse ning sügavkülma. Nii võtvat kõige vähem ruumi. Punast sõstart tahaks ju tegelikult sinna veel. Tema minu lemmik eks ole. Ja musta võiks ka. Ja vaarikat...
Lisaks küpsetas Jutik pühapäeval veel üle hulga aja leiba (nämm!), nii et suurem osa eilsest õhtust läks mitmesuguste pottide, taldrikute, kausside ja ülepeakaela terve köögi küürimisele. Kuidas mustikaplekki seina pealt maha saada? Ja mil moel saada lahti pisikestest kärbestest, kes näivad nautivat ka ekstra nende auks tekitatud ülisteriilselt toiduvaba keskkonda? Oeh.
Aga kunagi sügisel ja talvel saab seda moosi siis ka tõsiselt nauditud.

1.8.09

Elektritulede Orkestri kiituseks

Peaaegu kolm tundi, 15941 sammu ilma vahepeal puhkamata - paksu inimese jaoks rohkem kui liiast. Aga ma ei suutnud pooleli jätta, sest Electric Light Orchestra paitas nii mõnusalt kõrvu ja aina sundis jalad edasi vudima. Pole palju bände, kel vastu panna sarnane vaimustav repertuaar.
Mu tänane vihma ja päikesega nauditud ELO playlist kogu oma vägevuses:
So Fine
Sweet Talkin' Woman
I'm Alive
Illusions In G Major
So Serious
Here Is the News
Across the Border
Hold On Tight
Do Ya
10538 Overture
Getting to the Point
Rockaria!
Ma-Ma-Ma Belle
Mr. Radio
Roll Over Beethoven (grandioosne täispikk versioon)
Strange Magic
Mister Kingdom
Tightrope
Livin' Thing
Mr. Blue Sky
Turn To Stone
Rockaria! (uuesti! no põrgut, seda laulu võib või viis korda järjest!)
Nightrider
Don't Bring Me Down
Twilight
Secret Messages
Rock and Roll Is King
Confusion
Calling America
Four Little Diamonds
Xanadu (Jeff Lynne'i enda laulduna)
Who's That
Roll Over Beethoven (lühike versioon)
The Way Life's Meant To Be
Rain Is Falling
From the Sun to the World (Boogie, No. 1)
The Lights Go Down
The Bouncer
Julie Don't Live Here

Jeff Lynne on kuningas! ;)