31.7.09

Hea tuttav tunne

Juba üle kümne aasta on R-kioski firmamärgiks teenindaja, kes sinuga sõnagi ei kõnele. Tänase eksemplari nimi oli Tatjana Kaarli puiesteel. Imelik oleks kui selles firmas keegi naerataks või tere ütleks.

29.7.09

Jason Isbell and the 400 Unit

Kõlab kahtlaselt mu tänavuse suvelaulu moodi. Olengi teist ammu otsinud. Lõunaosariikide rokki mängiva Drive-by Truckersi endine liige Jason Isbell paistab olevat hakkama saanud imemõnusa albumiga.

Terve maailm ujub Roomas

Olümpiamängudel on osavõtjate arvu suhtes ranged piirangud ja sugugi mitte igaüks seal ennast näitama ei pääse. Ujumise maailmameistrivõistlused on üks väheseid spordivõistlusi, kus kogu maailm piiramatult oma oskusi demonstreerida saab. Meeste 100 meetri vabaujumises on näiteks üle kahekümne eelujumise ja võidurõõmu saavad korraks maitsta nii Saint Kitts ja Nevise kui Mauritiuse ujujad. Ja näiteks varem tundmatu Caymani saarte Brett Fraser ujub viis või kuus sekundit isiklikust rekordist paremini ning paneb kogenud Rootsi kommentaatorid imestusest õhku ahmima.
Aga maailm räägib muidugi vaid kõrgtehnoloogilistest ujumistrikoodest ja sellest kui see imeasi tagumiku pealt katki rebeneb. Nagu ühe jänkiga juhtus. Tulemuseks viis minutit kuuma diskussiooni CNN-is täna hommikul, ujumisvõistlustest endast kõneldi maksimaalselt kolmkümmend sekundit.
Minul on aga hoopis hea meel, et eile veidi Vääna-Jõesuus supelda sain.

27.7.09

Ühel kaunil suvepäeval

Õnnestus selgi aastal Viljandist ainult läbi lipsata. Üksainus kontsert, aga terveks aastaks soe mälestus. Viiuldaja Ellika Stockholmist ja kora-virtuoos Solo Oslost, Senegalist. Lisaks lugematul hulgal ilusaid rõõmsaid inimesi. Mõni killuke sai isegi pildile.




Südasuvine tüdimus

Tõotab tulla suve kõige raskem nädal. Üksi kontoris telefonivalves, tahaks aga hoopis meres supelda või siis vähemalt kodus rahus muusikaga tegeleda. Hommikupoole piinas nälg, nüüd pärast lõunasööki vedasin end suurivaevu Tõnismäele tagasi. Raske ja uimane olemine, vaat mis.
Eks see uimasus pärineb mul järjekordsest viie ja pooletunnisest ööunest. Eile pärast kahepäevast remondimaratoni tahtis hing hirmsasti midagi muud. Nõnda sõitsime vist koguni paarikuise vaheaja järel kobarmügarikku. Harry Potter 400-kohalises saalis vähem kui viiekümne inimesega. Ei saanud arugi kui 2,5 tundi olematusse haihtus. Järelikult igav ei hakanud. Ehkki eriti ei oska välja tuua, mis mulle küll seal meeldida võis. Harry ju ise selline puine tegelane, vahib üksluise äreva näoga enda ette. Ei paista temas suuremat sädet. Hermione ja Weasley vähe mitmekesisemad karakterid. Vähemalt oli neil kahel midagi pubekate armuloo sarnast ette näidata. Harry ise ei suutnud isegi tüdruku esmakordsel suudlemisel oma tobedast ilmest loobuda.
Aga eriefektidega pikitud käänuline lugu voolas kuidagi mõnusalt edasi. Kuigi eriti kusagile välja ei jõutud. Aplaus kodanik David Yatesile, et tühisest väikesest peatükist nauditavad tunnid välja suutsid võluda.

Ujuvad jah konna

Eile õhtul ujumist vaadates märkis Jutik, et nad ujuvad ju konna. Ma ei saanudki alguses aru, oli see parajasti liblik- või rinnuliujumine seal Rooma MM-il. Aga täna hommikul on mingid rinnuliujumise võistlused, tädisid näidatakse täies ulatuses nii vee alt kui pealt. Ja tõepoolest - ujuvadki täpselt nagu konnad!

22.7.09

Tahad olla kindel?

Kuidas kindlustada, et ma enam kunagi su veebilehele ei naase? Pane seaded sedaviisi, et:
1. Automaatselt hakkab muusika mängima.
2. Back-nupuga pole võimalik su juurest lahkuda.
3. Lehekülje väljaprintimine tänu igasugustele vingetele raamidele ja muudele jubinatele on võimatu.

Viis aastat pajatusi: 22. juuli

Sel suvel saab meil Jutikuga mõlemal viis aastat blogitud. Tundub uskumatu, aga nõnda on aeg lennanud. Jutik alustas Agnessaga 1. juunil 2004 ja minu vana Kaevu esimene postitus on sama aasta juulikuust.
Seega on meil kahepeale juba õige pikk postituste pagas ja mul tuli, nostalgik nagu olen, tahtmine veidi minevikku kiigata. Plaan sai selline, et eeloleva aasta jooksul valin iga kuu ühe juhusliku päeva ja panen siia lingid samal päeval varem tehtud postitustele. Mõnikord võib vabalt juhtuda, et neid polegi. 22. juulil oleme siiski varemgi veidi kirjutanud.
2004 kaebasin oma peavalude üle. Agnessa kiitis Singer Vingeri ja Dagö ühiskontserti. Ja heitis pilgu kummalisele haiglaelule.
2008 kirjeldab Jutik Pätriku põnevaid suveseiklusi.

21.7.09

Metsatark

Osalise õhutusel mängisin seda toredat metsatundmise mängu. 110 punkti, päris kiiresti läks. Proovi sinagi!

Vanim Briti teler aastast 1936

Paar väikest lisajubinat ja edastab signaali ka täna. Tõsi küll, kanalit vahetada ei saa. Oli vaid üks kanal: BBC.

20.7.09

Kuidas minust ei saanud Statoili püsiklienti

Esimene vaatus
Allkirjastan rõõmsalt ärevana ja mõningase ebakindlustundega (et no on ikka aeg endale lisakohustuste võtmiseks!) oma liisingulepingut SEB-s ja valin võimalike lisade seast Statoili kliendikaardi, millega lubati 40 (või oli 30) senti liitrilt alla anda. Minu loogika oli selline, et kuna nagunii pikematel sõitudel käin kohvi järgi Statoilis, siis võiks ju bensu ka sealt võtta. Teen väikse arvutuse, et isegi kui liiter jääb 20 senti kallimaks võreldes Nestega, siis ikka on mõttekas Statoilist võtta.

Teine vaatus
Kaks nädalat on juba möödas ja punased pühad ka - äkki võiks juba oma kaardi kätte saada Statoilist? Aga võta näpust! Helistan mingile üldnumbrile ja uurin, et kaua sellise deebetkaardi väljastamine siis aega võtab - 2 nädalat juba möödas. Vastatakse, et oi jah, see ikka 3 nädalat võtab küll! Endal tunne, et oleks nagu kümmekond aastat minevikku vajunud aga lepin, kui lubatakse, et küll nemad juba helistavad, kui kaart valmis on. Egas midagi.
Mäletan, et mitmete muude lepingute puhul on pank suutnud kenasti ja kohe koostööpartnerite kliendikaarte väljastada. Nii, et saad kohe kätte. Miks see siis nii aeganõudev ja vaevaline välja peab nägema?
Keegi ei küsi mu nime vms et uurida, et mis faasis mu avaldus olla võiks.

Kolmas vaatus
Satun kuulama inimest, kes räägib, et kõige enam on bensiinikvaliteediga probleeme just Nestel ja Statoilil. Ei no tore on - kaks varianti, mille vahel ma valisin - liisingulepingus on neid kui kvaliteetseid kohad esile toodud. Ja kõikse hullem on veel just Statoil - see paneb kogu oma seaduseväänajate kahurväe tööle nagu miski proov normidest kõrvale kalduma juhtub.
Lähen guugeldan ise ka. Leian: Kõige sagedamini leiti tänavu kahtlast kütust Statoili tanklatest. Tore on!

Neljas vaatus
Selle sindrima avalduse täitmisest on juba kuu tänaseks mööda saanud. Helistan üldnumbrile ja nõuan kliendipretensioonidega tegelejat. Suunatakse keskuse sekretärile - kordan sealt oma nõuet. Sealne sekretär ütleb, et tema on esmane filter, kes mind kuulab ja otsustab, mis minu pöördumisest siis edasi saab. Mitte just sõna-sõnalt aga mõte oli täpselt selline. 
Räägin paari lausega mure ära ja tunnen kuidas teisel pool kergendunult öeldakse, et ta saabki mind just õigele inimesele suunata.
Kordan veelkord oma mõtet, et kuu aega on nagu paljuvõitu kliendikaardi ootamiseks. Nõustutakse ja küsitakse minu nime. Otsitakse, tuhlatakse, pomisetakse teisel pool ja tulemuseks on see, et oi - aga teie avaldust meil polegi. Ju pole SEB seda saatnudki meile.
Ütlen, et heakene küll, aga miks see protsess nii vaevaline üldse välja näeb? Ja pikk? Vastu räägitakse äärmiselt mitteosavõtlikul toonil, et vat asi käib mitme partneri käest läbi, ja nemad (st Statoil) üldsegi teevad nimelise kaardi sellise asja jaoks (nagu ma seda ekstra oleks soovinud? on see mõni argument?) ja vihjatakse veel turvanõuetele ja teenuse tingimustega nõustumisele. Ja teile avatakse eraldi konto, kuhu te hakkate ettemakseid tegema, mille ulatuses saab siis bensu võtta (öäk - kas ma ikka tahaksin seda?, käib mõte peast läbi, keeruline on kuidagi).
Proovin veel oma mõtet selgitada aga see ei vii kuhugi.
Lõpetan kõne öeldes, et eks ma siis uurin, kus SEB mu avalduse pani. 
Peas on küll kindel veendumus, et vat minul küll seda kaardi nüüd hirmsasti vaja pole - soolake endale sisse. See katse mind eri firmade vahel jooksutada viib selleni, et ma loobun oma soovist latte ja bensiin ühest kohast kätte saada.

Viies vaatus
Lähen Neste kodukale ja täidan krediitkaardi avalduse. Olen endaga rahul. Kuigi kuskil pakitseb mingi kiuslik mõte, et kas nüüd hakkab kõik jälle otsast peale...

Guugel hävitab või päästab

Kas pole hirmus kui sinu suure hoole ja armastusega valmistatud toodet guugeldades saab klient säärase esimese vastuse nagu Lidli laste hambapasta Unodent puhul? Lidl's Unodent Plus toothpaste contains 1450 ppm of fluoride, which is an extremely poisonous level 145 mg in a 100 ml tube enough to kill a child if ... If...? Põnev värk. Ainult tervikteksti ennast ilma antud veebisaidile sisse logimata üldse lugeda ei saa. Aga guugeldamisel on ta kohe uhke ja esimene. Niimoodi neid kaubamärke tapetakse.

Mingi vandisõber olen?

Mida rohkem eilsele tagasi mõtlen, seda vastumeelsem tundub Viinistus mängitava Mart Kivastiku näidendi "Käsu Hansu ajalootund" sõnum. Konkreetses ajaloolises kontekstis võib-olla fanaatiline Rootsi idealiseerimine ja kõige veneliku vihkamine isegi sobib. Ses mõttes, et õnnetul Liivimaal elanud mees nimega Käsu Hans võis pärast Tartu linna hävitamist tõesti nii mõelda ja igati õigusega. Aga aastal 2009 jätab see näidend mõru maitse suhu. Sama vastiku kui sambapaatos või teravalt venevaenulikud teleseriaalid. On siis mingi ime, et isegi lätlasest noored küsivad eestlastelt esimese asjana - kas on tõsi, et te seal Eestis venelasi vihkate?
Kivastiku näidendi põhjal vihkame küll ja kuidas veel. Kohe tüki alguses nimetatakse venelasi vantideks. EESS sõnastik kirjeldab sõna vant kategoorias "rumal inimene või asi" või siis "midagi eriliselt jobu". Lavastus ise toodud kirjeldust ei toeta. Kivastiku meelest paistavad venelased olema pigem kavalad mõrvarlikud lurjused. Pole neil häbi heatahtlikku Rootsi kuningat mürgitada, oma lapse jõhker tapmine pole tulevase tsaari emale mingi probleem. See olla lihtsalt poliitika, vene moodi. Muidugi on venelastel näidendis pläru pidevalt hambus, nad sülitavad kuhu juhtub, ropendavad valimatult, peksavad ja lagastavad.
Vastukaaluks idealiseerib Kivastik kuldset Rootsi aega. Jääb mulje, et meie talupoeg oli siis vaene, aga vaba kui lind. Heatahtlik, pisut nohune kunn tahtis südamest eestlastest haritud inimesi teha. Tema poeg oli pagana vapper sõjamees, uhke ja uljas. Aga näe kavaluses venelastele vastu ei saanud. Ja oh meid vaeseid eestlasi, millisesse orjapõlve me Vene ikke all langesime.
Oli siis tegelikult Rootsi isand venelasest parem, hoidis ja armastas meid? Vaevalt küll. Ja kui õnnelikud me praegu oleme kui meie suuremad pangad ja meediaväljaanded rootslastele kuuluvad? On see Kivastiku kuldne rootsi aeg tagasi tulnud? Mõne jaoks ilmselt tõesti.
Mina olen venelaste kottimisest surmani tüdinud. Kas tõesti arvame, et asume Euroopa rindejoonel ning sureme heameelega kurja vaenlasega võideldes. Euroopalike väärtuste nimel. Rootsi kuninga heaolu nimel. Kui nii väga seda ise tahame, eks siis nii ka läheb.
Kivastiku näidendi parim osa on ajaloole veidi kainemalt lähenev faktirikas kavaraamat. Seda lugedes ei ootaks näidendilt niisugust räiget venevastasust. Aga Eesti teatergi suudab vahetevahel üllatada.

16.7.09

Oled sina kalvinist?

Päris huvitav kalvinismi test. 25 küsimust, millele vastamine ei olegi nii lihtne kui alguses tundub.
Mina sain enda kohta teada järgmist: mu C-faktor on 44%. Ma olen mingil määral kalvinist, mõned mu seisukohad selle õpetusega sobivad, teised jälle mitte. Võtan igatahes kalvinistidest elu kergemalt ja suurema naudinguga.
Aga kuidas on sinuga lood, suvine lugeja? Anna siis pärast tulemustest teada.

15.7.09

Armastuse raamat

The book of love is long and boring
No one can lift the damn thing
It's full of charts and facts and figures and instructions for dancing
But I
I love it when you read to me
And you
You can read me anything
The book of love has music in it
In fact that's where music comes from
Some of it is just transcendental
Some of it is just really dumb
But I
I love it when you sing to me
And you
You can sing me anything
The book of love is long and boring
And written very long ago
It's full of flowers and heart-shaped boxes
And things we're all too young to know


Peter Gabriel, "The Book of Love"

Hommikusi autonimesid vol 2

Muljur, Bibirott, Bibikonn ja Vuhiseja. Vaata ka siia.

13.7.09

Folsom Prison Blues (revisited)

See peaks nüüd Jutikule tuttav ja meelepärane lugu olema. Aga tea siis nüüd, mis ta kohta õieti öelda: on see tõsine austusavaldus Johnny Cashile või mitte just liiga kaval viis surnud staari abil raha teenida. Kõlab igatahes hästi.

Vihmase päeva elamus

Tihtipeale paneb just Bob Harrise saatest pärit muusika mind toas ringi tantsima. Mitte, et tantsulöömine siin töö juures muidugi võimalik oleks. Aga no ütleme siis, et nii mõttekujunduslikult.
Igatahes mu tänane avastus on Mariachi El Bronx, mis nagu selgub on miski punkbändi The Bronx mariachi-muusikat esitav kõrvalprojekt. Ütlemata mõnus sellegipoolest. Veebist leidsin esialgu vaid ühe maitsva maiuspala. Terve album ilmuvat kunagi augustikuus. Eks pea ootama.
Ah jaa - Mariachi El Bronx meenutab mulle miskipärast veidi Bellowheadi. Too oli mul ju samuti sinise esmaspäeva musa.

12.7.09

Aasta parim nädalavahetus

Nagu ikka - Pärnus ja tema ümbruskonnas. Pingevaba, rahulik, sõbralik. Juba ootame järgmist aastat.

Unistuste majapidamine suitsuvines.

Vesiroos Riisa rabas.

Tammelapsukesed Pärnu rannapargis.

10.7.09

Valisite Tarandi, saite rohelised

Eestis valis üle 100000 inimese meest, kes on maailmavaateliselt roheline. Säärane suurepärane uudis. Ühtlasi saab europarlamendi roheliste fraktsioon kauaoodatud esimese liikme Ida-Euroopast.

Pole see Word midagi nii tõsine tööloom


Blogimine ei vääri halvakspanu

Tänases Päevalehes kirjutab ajakirjanik Ene Poll blogimisest õige moraalitsevas ja etteheitvas toonis. Blogid olla mõeldud ärapanemiseks. Nende kirjutajad ei andvat aga endale aru, et hetke ajendil välja paisatud (enamasti tühised, et mitte öelda pahatahtlikud) mõtted jäävad internetiavarustesse aastateks rändama. Mistõttu võiks blogipidamine selle autori elu jäädavalt rikkuda.
Ma vaidleksin lugupeetud ajakirjanikule veidi vastu. Seda küll, et pahatahtlikkust internetis jagub. Aga eks inimene, kes blogi pidama hakkab, on reeglina ikka mõistusega olend, kes küllalt hästi aru saab, mida ja kelle jaoks ta kirjutab.
Eestis on päris mitmeid kvaliteetblogisid. Selliseid, mida tahad päevast päeva lugeda. Mõni kirjutab seal ülima põhjalikkusega kõiksugu uskumatult keerulistest asjadest, mõni teine näitab oma põhjalikku kultuurihuvi. Mõni avaldab lihtsalt hetkelisi tähelepanekuid või siis kirjeldab igapäevaelu tühiseid pisiasju viisil, mis toob sind ikka ja jälle tagasi. Viited mitmele üpris fantastilisele netipäevikule on meil siinsamas kõrval rubriigis "Lugemist".
Blogi on minu jaoks oluline just ja täpselt seepärast, et ta ei püüa olla ajakirjandus. Aga ei ta ole seepärast madalam või halvem midagi. Pakub ta nimelt lugejale midagi, mida ajakirjandusest ei leia. Aastatepikkust võimalust tundmatut, põnevat maailma jälgida või hoopis aeg-ajalt mõne vapustava hetkesähvatuse.
Seda ma hoopiski ei usu, et keskmine blogija oma kirjutatut praegu või kunagi tulevikus häbeneks. Muidugi - püsiväärtuslikku kultuurilooliselt olulist materjali on blogides harva. Ikka on nii, et korra loed, siis unustad. Aga on's see ajakirjandusega teisiti? Kas Päevalehe arvamuslood või ajakirjanike kolumnid paistavad siis kuidagi ajas väärtuslikumad või erilisemad? Seepärast, et nad ära on trükitud? Minu meelest küll mitte. Kaovad need sama kiiresti mälust ja avalikust debatist.
Kujutlesin kunagi nooruspõlves, et ülimalt vahva oleks ühel päeval ajakirjanduses kolumneid kirjutada. Kuidas siis terve Eesti loeb ja vangutab pead - milline ülim nutikus, milline sulejooks. Täna on kogu Eesti ajakirjanduse peale vaid üks mees, kelle kirjutatud tekste teadlikult ootan ja nad lehest välja otsin. Ja too mees on ka pigem suurepärane kirjanik, kes ajalehes vaid raha teenib.
Nii et kulla ajakirjanik - ära kipu nii lihtsalt blogisid peldikuseinaks pidama. Mõni seda kahtlemata on, aga enamik sugugi mitte. Ela ise ja lase meil ka elada.

9.7.09

Kuidas küll saada tagasi vaikuseand?

Umberto Eco päris nauditav kirjutis. Kuigi kõigega siin ei nõustu.

Sageli juhtub, et ma loen midagi tükk aega pärast ilmumist – kas või juba sellepärast, et kõike lihtsalt korraga ei jõua lugeda. (Nojah, mis sellesse puutub, siis Homerose «Iliast» lugesin ma ligi 3000-aastase hilinemisega.)

Rumalus on naeruväärne

Sascha Baron Coheni parimad hetked.

Eestis tundmatu suurvõistlus

Eile algas Cardiffis kriketiklassik The Ashes. Traditsiooniline mõõduvõtt Inglismaa ja Austraalia vahel, kahe kuu jooksul mängitakse Inglismaal ja Walesis viis viiepäevast matshi.
Kriketit meie mail telerist tavaliselt ei näe - alles eelmisel kuul sain ise veidi pikemalt seda mängu tänu Eurosport 2-le jälgida. Päris põnev: igatahes palju huvitavam vaatepilt kui jänkide lihtsakoeline ja igav mugandus pesapall.
Ashesi esimesel päeval Cardiffis tõi Inglismaa 336 jooksu ja kaotas samal ajal seitse oma kümnest lööjast tänu Austraalia osavatele palliloopijatele. Asjatundjate arvates keskpärane tulemus, mis jätab seeria esimeses mõõduvõtus kõik lahtiseks. Kirketi reegleid ja ajalugu on põhjalikult tutvustatud siin.
Lõpetuseks Inglismaa fännide Barmy Army lõbus laul selleaastase Ashesi tarbeks.

8.7.09

Narkoteemast mõistlikult

Mind ta ju isiklikult eriti ei puuduta, sest kasutada ma neid aineid ei taha. Aga põhimõtted peavad ju olema eks ole. Saatsin siis meie sotsiaalselt vanameelsete roheliste listi oma arvamusavalduse ja miks mitte see ka siin blogis ära trükkida. Et siis niipalju ütleksin:
Ma pole isiklikult kunagi marihuaanat proovinud ega kavatse seda ka teha, aga ei taha elada riigis, mis üksnes keelab ja käseb ning teeb seda pealegi suurfirmade huvidest lähtuvalt. Oma tervise hävitamine selliste mõnuainete nagu alkohol või tubakas abil meil ju keelatud pole. Vastupidi - seda lausa soositakse. Õllefirmad ja viinareklaamid on au sees.
Mis puudutab alaealisi, siis soovijad saavad igat tüüpi narkootikumid ka meie ühiskonnas suurema probleemita kätte. Loomulikult ei arva minagi, et narkootikumidega kaubitsemine peaks olema täies ulatuses legaalne. Nagu mitmes muus ärivaldkonnas, on ka selles võimalik luua mõistlikud ja seaduslikud piirid. Just sel moel nagu seda on mitmes Euroopa riigis tehtud.
Arvan, et inimestele valikuvõimalusi andes ühiskond vaid võidab. Hea meel, et diskussioon on lõpuks algatud. Roheliste ülim konservatiivsus inimestele olulistes küsimustes meile aga lõppkokkuvõttes edu ei too.

Kaua on võimalik ehitada?

Murdsin hommikul end jälle Kaarli puiesteel jalakäijatele mõeldud imepisikesest pilust läbi. Mõned kohad seal on viimase aasta jooksul juba kolmandat või neljandat korda üles kaevatud. Keskmine puudeallee on järjekordselt taraga piiratud ning seal rahus kõndimise asemel võid kaugelt ehitusmeeste uhket autoparki imetella.
Nüüd kui vabadus tänu sambale lõplikult käes, võiks juba tõesti lõpetada. Kaua võib?

Tulnukas

Usain Bolt - 200 m vastutuules, märjal rajal, vihmas 19,59.

6.7.09

Kuulus kättesaamatu

Peagi möödub 40 aastat inimese esimestest sammudest Kuul, aga Neil Armstrong pole kunagi tahtnud neid hetki rahaks vahetada ega tee seda ka nüüd. Ta elab 78-aastasena tagasitõmbunult kusagil Ameerikas ning ei soovi anda ainsatki intervjuud.

Riiki pööratakse nüüd teistmoodi

Ehk on keegi veel peale minu jälginud Honduurase presidendi Manuel Zelaya uskumatuid seiklusi. Too mõnusalt naeratav vunts valiti vabadel valimistel riigipeaks, aga nagu seda ikka ette tuleb - võim maitses magusasti. Kuidagi tuli pikem troonilistumine organiseerida. Väike põhiseaduslik muudatus nagu Venezuelas juba tehtud - kõlbaks ju kenasti?
Aga ega sellised asjad tavaliselt libedalt lähe. Teised vuntsid ootavad oma korda. Ei meeldi sellised põhiseaduse muudatused tavaliselt ka kohtuhärradele. Pead tuli kokku panna - kuidas rahva seas populaarsest mehikesest võimalikult valutult lahti saada?
Vanasti polnud säärastel juhtudel küsimustki. Näiteks kurikuulus Tshiili riigipööre 1973 - mille sündmused on mul läbi lapsepõlves Soome telerist nähtud dokumentaalfilmide pähe kulunud. Augusto Pinocheti juhitud sõjaväelased tulid ja lasid president Salvador Allende koos toetajatega lihtlabaselt sõelapõhjaks. Pole inimesi, pole probleemi. Jänkid aitasid ka kaasa, tublid nagu nad toona olid.
Honduurases prooviti õrnemat lähenemist. Ühel ilusal hommikul aeti president Zelaya unest üles ning toimetati kiirkorras öösärgis riigist minema. Las ta seal välismaal räuskab oma õigustest. Meie toimetame omasoodu edasi. Aga Zelaya on visa tegelane ja püüab nüüd väevõimuga koju tagasi tulla.
Jama kui palju kui see õnnestuma peaks. Rahvas mässab ja presidendi sellises olukorras kohtu alla andmine kole keeruline. Maha lüüa paganat ka nagu ei tahaks. Tea mis sest kõigest lõpuks saab.
Aga nii või teisiti - kas Zelayaga tegutsemisel maailmale uus riigipöördetehniline eeskuju antud?

5.7.09

Kolm pildikest laulupeost

Käidud ja oma silmaga nähtud. Puhast massi tajus täna lauluväljakul märksa rohkem kui laulu. Õhkkonda rikkus kohustuslike grillputkade vänge suits, mis hõljus üle tohutu platsi. Aga küll rahvas nautis.


4.7.09

Luksemburgis olime ka päevakese

Pariisist sõitsime üheks päevaks Luksemburgi. Päev oli vihmane, kuid see ei seganud meil selle imelise vana linna vaatamist. Lisaks saime riigi kohta teada, et see vaid ühest linnast koosnegi - päris mitu on neid seal. Külastada jõudsime siiski vaid pealinna.
Ja pealinnaski vaid vanalinna ja selle ümber asuvat imekaunist rohelist vööndit. Linna jalakäijatetänavad on poode täis nagu ikka. Vaid turiste on Pariisist kaugelt vähem. Iidset riiki valitseva suurhertsogi palee ees kõnnib üksik valvesõdur.
Vanalinna ümbritseva keskaegse linnuse varemed ja sügav jõeorg on üks kaunimaid paiku, kuhu ealeski olnud õnn sattuda. Ja seda hoolimata vahepeal sadama hakanud paduvihmast. Pressisime end ühise vihmavarju alla ja laskusime jõe äärde välja. Seal suurte puude all kuivaks jäänud pingil kükitades püüdsime endasse haarata ürgset rohelist energiat.



Keskaegse linnuse varemed ning tohutu org.










* Fotokas ununes meil maha, mobla päästis hädast välja.

Pariisi meenutades

Ma olin Pariisis esmakordselt. Ootustest rääkides peab vist alustama sellest, et esimene suurlinn, kus mul kunagi viibida õnnestus oli London ja eks ma just temaga kõiki teisi kipun võrdlema. Too brittide pealinn on imetore võrgustik väikesi linnakeskusi – igaüks oma näoga ja oma hingusega. Kosmopoliitne, tormav, ühe korraga haaramatu. Pariis on midagi veidi teistsugust. Ka mitme näoga, aga siiski ühtsena toimiv linn. Suursugused pargid ja väljakud linna südames on midagi hoopis teistsugust kui Marais’ kvartali, Ladina kvartali või Cite saare ehk vanema Pariisi kitsad, sajandite kummitusi täis tänavad. Kolmandat Pariisi näed suurte laiade bulvarite ja justkui igaveseks ehitatud massiivsete kivimajade kvartalites. Ning jälle midagi muud on ju osake Montmartre’it - mõnusalt vanamoodsa mälestusena ammusest külaidüllist. Ja siis muidugi tohutud eeslinnad, mis laiuvad lõpututena. Nende üle kirtsutab tõeline pariislane nina ja turist vaevalt niisama lihtsalt sinna satub. Aga palju neid pariislasi siis ikka vana Pariisi piiridesse elama mahub.

Ka mina kippusin Pariisi muljet Londoni mälestustega võrdlema. Natuke kartsin ka, et kas ikka Pariis avaldab seda oodatud muljet. Londoniga on nii palju toredat seotud ja see kõik tundus seal võimas. Kartus oli muidugi asjatu – Pariis on suurlinn, mis seisab ise enda eest. Eks muidugi ole siin samuti mõõtmatult palju vanu ja uuemaid maju ning Seine Thamesi asemel. Aga siiski täitsa ise ja omamoodi. Ma tahan Pariisi tagasi!


***
Triumfikaar
Keset väjakut, kust hargnevad 12 suurt avenüüd igas suunas, põleb igavene tuli. Eestlasel tekitab see omi mälestusi, kuid siin on need mõnevõrra kohatud. Siin astusime välja bussist, mis meid De Gaulle'i lennujaamast kesklinna tõi.




Hotel des Tuileries
Meie hotell, suht väike ja armas ning ideaalses kohas. Paarsada meetrit Louvre'ini, samapalju Tuileries' parki ning ehk kilomeeter Orsay muuseumini.



Louvre, Tuileries' aia poolt
See on muidugi selle tohutu uhke ehitise üks otsake. Hoone ise on hiiglaslik, ning muuseumi külastajast turist võib päris meeleheitel olla, et nii vähe aega on. Sest nendes saalides võiks nädalaid veeta, või no vähemalt nädala.


Taamal Orsay muuseum, ees Tuileries' aeg koos parditiigi ja purskkaevuga.
Meie Pariisis olemise aeg oli enamasti vihmane ja sombune, seetõttu ei tea, kui palju inimesed siin aias väga ilusatel päevadel olemist naudivad. Aga jätkus neid ka sobustel päevadel.



Tänavalaulikud - The Outsiders.
Igal tänavanurgal või järjekordsel sillal võib sind oodata üllatus - mida toimub! On see siis laulja, pillimees või koguni terve bänd esinemas. Pariisis juba igav ei hakka!
Kõige üllatavamast esinejast meil kahjuks pilti polegi - saksimängijast. Nimelt jõudis kõlada vaevalt lause, et eelmisel aastal mängis selle koha peal silla all üks pillimees saksi kui järgmisel sekundil hakkas kõlama meeleolukas soolo saksofonilt ja nurga tagant ilmus välja pillimees. Minu soovil, havi käsul - peaaegu!


Seine'i jõgi
Jõgi annab Pariisile näo. Vähemalt ühe neist paljudest.


Kunstimüük Seine'i kaldal
Siit ostsime Montmartre'i vaatega pildi paari euro eest veel enne kui mäe otsa jõudsimegi.


Ilus kuningakroon



Kroon seestpoolt.
Toredasti on näha, kuidas meistrimees on iga detaili äärele teinud vastavad märgid, et mis millega kokku peab käima. Muidu läheb veel midagi sassi.



Rembrandt Louvre'is
Terve tuba täis kõrgeid maale. Üks kümnetest saalidest lõputuna tunduval teekonnal läbi Richelieu tiiva.



Sfinksi pepu
Tore vaatenurk.



Pariislaste kangelane Putin Pompidou keskuse kõrval.
Keegi terava käe ja silmaga kunstnik on Venemaa toimeka peaministri majaseinale maalinud. Meenutab nagu veel kedagi...?


Udune hommik Concorde'i väljakul.
Kauguses paistmas Eiffeli torn. Või pool sellest.


Eiffel - arusaamatult suur rauakolakas Seine'i ääres
Lähemalt vaadates ja isiklikult tutvudes ei tundu ta sugugi nii eemaletõukav.



Tundmatu puu Marsi väljakul
Vaher millel on kastanid küljes?


Eiffeli torn ja tagant paistev Trocadero loss.
Saab ehk veidi aimu ehitise massiivsusest.


Luksemburgi aed ja loss - Prantsuse Senati kodu.
Selles aias istudes jääb aeg hetkeks seisma. Või vähemalt südamest tahaksid, et jääks. Lausa kurb on lõpuks edasi kõndida.


Õitsvad, lõhnavad tsitruselised
Luxemburgi aias - viljadki küljes!



Veesülitid
Igaühel on oma nägu, kui lähemalt hakata vaatama.


Metroo vana ja kaunis sissepääs
Pariisi metroo on enamasti kitsas ja vanamoodne. Aga rongid liiguvad nagu õlitatult ja minutipealt.


Valge kirik, Sacré-Cœur Basilica
Montmartre'i tippu ehitatud Sacre Cour on üks turistide lemmikpaiku.


Montmartre'i illusioon
Kunagine kunstnike meeliskülakene on täna rahvast pilgeni täis. Ja enamasti pole need prantslased. Sellest hoolimata on jalutamiseks kaunimat paika raske ette kujutada.


Montmartre'i kunstiturg
Sinu juurde astub härrasmees molbertiga ja palub võimalust sind lõuendile kanda. Strange, but beautiful kõlab iseloomustuseks. Ole valmis eurohunnikutest loobuma.


Vana Montmartre on olemas vaid postkaartidel.
Järgmisel korral laseme endast ka pildi joonistada, tore mälestus oleks reisist.



Champs Elysee autodetulv
Tagant paistmas Triumfikaar.


Orsay muuseum
Kunagisse raudteejaama ehitatud kunstimuuseum meelitab sind impressionistidega. Ja saal täis Monet'd või Gauguin'i on piletisaba väärt.


Hotel de Sens
Juhuslikult avastasime ühe vähestest Pariisi keskaegsetest hoonetest, mis veel säilinud. Siin on elanud nii veendunud katoliiklased kui kuninga endine naine.

Place des Vosges
Marais' linnaosa keskmes asuv väljak.



Tüüpiline vaatepilt mõne Pariisi silla juures.
Kohvikud, kohvikud meelitavad sind igal sammul. Enamasti on teenindus suurepärane ja igat sorti kohvi võrratu.

Notre Dame de Paris
Lille tagant paistab Jumalaema kirik.



Pantheoni kuppel seestpoolt vaadates.
All krüptis lebab palju kuulsaid surnud prantslasi.



Senati varblane.
Tabatud Luksemburgi aias.
***
Mõtlesime, et kui näiteks peaks olema vaid paar päeva Pariisis aega, siis mida meie soovitakse esmajoones ära näha:
  • Louvre, mõõdukalt ja vaatamist planeerides või siis Orsay muuseum
  • Eiffel ja Trocadero piirkond, Marsi väljak
  • Montmartre linnaosa, Sacre Coer
  • Saared Cite ja St Louis ning Notre Dame
  • Champs Elysee ning Triumfikaar
  • Luksemburgi aed
  • Tuileries aed
  • Ladina kvartal koos ome mustmiljoni söögikohaga.

Ja meil endal jäid järgmiseks korraks: Les Invalides, Boulogne metsad, city ja Pere Lachaise surnuaed.