30.6.08

Oli tore e-emm

Ja nõnda lippas Fernando Torres nagu tuul, lükkas Philipp Lahmi kõrvale, jõudis enne Lehmanni pallini ja tõstis selle pehmelt üle väravavahi. Ja siis hoidsime sekundi hinge kinni, kas see ikka veereb väravanurka. Just! Ilus lõpp kaunile turniirile. Hispaania nelja Liverpooli mängijaga (Torres, Alonso, Arbeloa, Reina) Euroopa meister!
Aga neid meelde jäänud mängijaid oli sel turniiril palju. Tegin minagi siis ühe suvalise loetelu nendest, kes mulle silma hakkasid.
Shveits -
Valon Behrami: nobe ja nutikas äär.
Tshehhi -
Peter Cech: üks saatuslik viga, aga mitu päästmist.
Marek Jankulovski: meeskonna mootor, tegi mis suutis.
Libor Sionko: veel üks nobe ja nutikas äär.
Austria -
Andreas Ivanschitz: ainus tulevikulootus.
Poola -
Roger Guerreiro: poolakate läbikukkumise ainus meeldejääja on brasiillane.
Rumeenia -
Bogdan Lobont: prantslased ja itaallased temast läbi ei murdnud.
Prantsusmaa -
Karim Benzema: nägin kurja vaeva, et ühtegi leida, keda välja tuua. Benzema ja Nasri on Prantsusmaa tulevik, neid tahaks edaspidi rohkem platsil näha.
Kreeka -
Tunnistan ausalt, et mitte keegi ei jäänud seekord silma.
Rootsi -
Fredrik Ljungberg: keskväljalt ainus, kes suutis ründesse panustada.
Zlatan Ibrahimovic: imeilus värav Kreekale, rootslaste lootuste keskpunkt veel aastaid.
Holland -
Edwin van der Sar: minu meelest hetkel Euroopa parim väravavaht.
Giovanni van Bronckhorst: nobe ja nutikas äär, EM-i parima värava algataja. Häbilugu, et see loetud sekunditega 100 meetri paari-kolme sööduga läbimine ühtegi väravate-best-offi ei mahtunud.
Wesley Sneidjer: arenenud metsiku kiirusega tõeliseks tippmängijaks.
Itaalia -
Andrea Pirlo: fantastilise väljakunägemisega, aidanuks ehk Itaalia poolfinaali kui oleks mängida saanud.
Mauro Camoranesi: mina hindan seda kompromissitut võitlejat.
Horvaatia -
Luka Modric: parimaid noori eurooplasi, fantast tulevik ootab.
Ivan Rakitic: vähem tuntud, aga kiire ja tehniline.
Portugal -
Jose Bosingwa: äge ja tehniline. Premieris peagi tegija.
Joao Moutinho: mulle varem päris tundmatu, aga sobis Portugali kuulsuste keskele ja mängis neist isegi paremini.
Türgi -
Hamit Altintop: alati seal, kus toimub.
Colin Kazim-Richards: suvaline divarimees osutub tegijaks. See mulle meeldib.
Semih Sentürk: veel üks nobe ja nutikas äär.
Venemaa -
Juri Zhirkov: kõva mängumees. Lisaks andis suurepäraseid karistuslööke.
Andrei Arshavin: isegi vaid kahe õnnestunud mängu põhjal absoluutne tippklass.
Roman Pavlyushenko: mees, kes lööb oma võimalused ära, on alati kuldaväärt.
Saksamaa -
Bastian Schweinsteiger: ropp energia, aga ka tehniline ja hea silm.
Philipp Lahm: tegi mitu viga, aga paistis korduvalt positiivselt silma.
Michael Ballack: ma ei julgeks öelda Saksamaa kohta keskpärane, ütleme parem, et Ballack on meeskonna (kahjuks juba üle kolmekümnene) teemant.
Hispaania -
sisuliselt kogu esi-11 pluss Fabregas: ei tahaks kedagi mainimata jätta. Eriliselt meeldisid mulle kõik viis põhikeskpoolikut Senna, Iniesta, Fabregas, Xavi ja Silva.

22.6.08

Kes ei usu looduslikku valikut?

Observer kirjutab täna pikalt-pikalt Charles Darwinist. Saab ju 150 aastat tema loodusliku valiku teooria ilmumisest ning peagi ka 200 aastat suurmehe sünnist. On päris palju neidki, kes usulistel põhjustel tänagi Darwini teooriasse ei usu. Eriti naljakas kui sellised inimesed ülikoolis õpivad ja teadlaseks soovivad saada.
'Twenty years ago, this was not a problem,' says Steve Jones, a professor of genetics at University College London. 'Today, I get dozens of students who ask to be excused lectures on evolution because of their religious beliefs. They even accuse me of telling lies when I say natural selection is backed by the facts. So I ask if they believe in Mendel's laws of genetics? They say yes, of course. And the existence of DNA? Again, yes. And genetic mutations? Yes. The spread of insecticide resistance? Yes. The divergence of isolated populations on islands? Yes. And do you accept that 98 per cent of DNA is shared by humans and chimps? Again yes. So what is wrong with natural selection? It's all lies, they say. It beats me, frankly.'

20.6.08

Tallinn on merelinn

Aastaid tagasi kolasin Stockholmis ringi ja imetlesin kui kaunilt see linn on merele avatud. See linn lõhnab mere järgi. Tallinnas sa siis peaaegu ei pääsenudki vee äärde. Russalka juures alles ja ida pool ainult Linnahalli katusel. Aga see oli ka kõik.
Ega ma ainus selline unistaja polnud. Räägitud on sel teemal juba aastaid. Ja nüüd ongi juba pisut teisiti. Linnahallist Pirita poole leiad sadamate ja kaubanduskeskuste võrgustik, millest lausa õhkab kommertsi. Aga teisele poole, Patarei suunas, asub kõigile avatud tühermaa. Seal tehti mõnel juuniõhtul teatrit ja mängiti ajaloolisi etüüde. Kalarand aastal 1343, taanlaste Dannebrogi legend aastast 1219, Johan Pitka Eesti iseseisvuse lävel ja lõpuks Patarei vanglas Tallinn 1912 Vene keisriperekonna külaskäigu aegu.
Kokku kogunenud hullust rahvamassist hoolimata oli see väga meeleolukas jalutuskäik ja ka ajalooloeng keset tänast Kalaranda. Kolme aasta pärast maalilise merepromenaadina kujutletav ala on praegu võsa, pragunenud asfalt ning ehitusprügi jäänused. Ning imeilus merevaade, mis aastakümneid meie eest varjul olnud.
Merelinn Tallinn on avanemas.

18.6.08

Sünnipäev

Eile kutsuti sünnipäevale. Mul pole ammu nii huvitav olnud. Istuda ja kuulata. Tahaksin lihtsalt öelda: aitäh!

Laupäevast, värvidega

Mitu päeva olen tahtnud veidi roheliste üldkogust kirjutada. Nüüd kumab klappidest Fleet Foxesi "Mykonos" ja teen proovi.
Järvelt korjasime peale hea erakonnakaaslase, füüsikaõpetaja Eero. Aitas oma huvitavate juttudega selle laupäevahommikuse unise tunni veeta, mille jooksul Rakverre vurasime. Ükski roheline pole igav või hall. See on selle asja ajamise juures kõige toredam.
Üldkogu toimus spordihoones. Ega ma sellistes ehitistes tihti ei käi, aga Rakvere oma kuulub ilmselt tavaliste isendite sekka. Palju uksi ja koridore. Üsna uus ja puhas. Suur saal on riidega kaheks tehtud. Rohelised mahuvad ühele poole ära küll - ega meid nii palju ka pole. Küllap mängib siin igapäevaselt mõni Tarvase nimeline meeskond või naiskond. Käsipalli, võrkpalli, korvpalli. Midagi sellist.
Ei olnud seal üldse halb üks laupäevane päev veeta. Palju noori ja ilusaid inimesi oli registreerima ja korraldama meelitatud. Keegi ei mossitanud esialgu. Isegi Kortsleht ei vajanud nurga taha peitmist.
Mis on pika päeva jooksul kõige olulisem? Et süüa saaks muidugi. Järjekorrad olid pikad ja toit ilmselt tavapärane spordihoonete lobi. Selline kõhu suhtes õhulisema iseloomuga. Aga ei sest hullu.
Olime seekord oma rolliks võtnud erakonna pealiinile veidi vastu astuda. Ja selliselt arvavat rahvast oli kogunenud päris palju. Tallinnast, Tartust, Viljandi- ja Võrumaalt, Peipsi äärestki. Meil ei olnud Mareki ja teiste riigikogulaste poliitika vastu üldse tahtmist sõdida. Kaugeltki mitte. Erakonna sees lihtsalt mõned asjad korraldamata ja mõni rõhuasetus paigast ära.
Vahepeal läks ütlemine teravaks. Paratamatult. Mõni meeldiv, tore inimene solvus ja pettus. Praegu ütleb üks ja teine, et oleksime pidanud hoopis vait olema. Et rikkusime erakonna mainet. Mina nii ei arva. Eriarvamused ja erinevad lähenemisteed ei hävita mainet. Hoopis "lõuad pidada ja edasi teenida" mõtteviis võib seda teha. Ma ei arva, et avalikkust roheliste sisemised tegemised eriti huvitavad. Meie uus ja teistsugune poliitiline sõnum elab ikka edasi. Seda peame toetama ja täiendama.
Rakvere oli lihtsalt vaidlemise koht. Mõne lahenduse leidsime ka. Arvan, et nüüd on veidi kergem edasi minna kui enne. Ikka üheskoos. Head tahet nendes toredates inimestes jätkub.
Klappides Joan As Police Woman "To Be Lonely". Paras aeg lõpetada.

6.6.08

Jahmatus

Andy Baddely võitis Oslo Kuldse Miili! Seda jooksu pole britid kuldsetest kaheksakümnendatest ehk Coe ja Crami aegadest võita suutnud. Tänaseni mäletan neid ammuseid juuniõhtuid teleka ees. Ja nüüd jälle Briti jooksja kõigist aafriklastest ees. Vaimustav.

Palanga monoloog

Palangas on hea olla.
Enne sõitu mõtlesin pikalt, et kui see armas väike linnake on paarikümne aastaga muutunud kommertspõrguks (tõenäoline ju), hakkan lahinal nutma. Aga ei olnud ta sugugi. J. Brasanaviciuse tänav välja arvatud. Kunagi suurte puudega ääristatud varjuline puiestee lõõmab nüüd päikeses ja pakub turistile kümneid söögikohti ja muud hulluksajavat kulda ja karda. Või õieti Palanga puhul merevaiku. Palju merevaiku - ehtsat ja võltsi.
Vana aja mäletajale on ainult vihjed. Mahapõlenud tondiloss Vytautase nurgal, kus poisikesena mänguautomaate klõbistasin. Kunagise lemmiksöökla punastest tellistest seinad, mille vastu nüüd toetub must kastikino. Linna kallima restorani mahajäetud ahervare. Ja terassikohvik, kus ikka veel istuda saab. Ainult nüüd kuulub see pitsaketile, all on disko ning tümps lukustab kõrvad.
Aga kui jõuad Brasanaviciuse lõppu, muutub kõik. Seal on vana tuttav purskkaev ning väljakult algava igiammuse laudtee otsas pikk muul. Betoonist ja mitte puust nagu vanasti, aga mis siis. Ikka kalamehi täis. Lõputud düünid ja nende vahel looklevad laudteed. Ning ikka veel kõrgete puude varju jääv rannatee, mis on säilinud pea muutumatult. Isegi tänavakivid on endised. Rohkem lagunenud, muud midagi.
Rannateel jalutades tundsin reede lõunal äkki, et Palanga õhkkond on endine. Rahulik ja armas, täpselt nagu lapsepõlves.
Mõisapark koos vürst Tiškeviciuse merevaigulossiga pole ka põrmugi muutunud. Ikka kõnnid seal ja imetled neid tuhandeid erinevaid rohelisi toone.
Ah - võiksin jäädagi muljetama, aga kes ikka pikalt lugeda viitsib. Olid erilised päevad. Eriti kuna sain veeta nad ema ja isa seltsis - sealsamas, kus veetsin suure osa oma lapsepõlve suvedest.
Palangas suvitamist soovitan soojalt. Meeldiv õhkkond, odavam kui Eestis, leiab nii vana kui uut, linna mõned osad on väga stiilselt ajast maha jäänud. Lapsega suvenädala veetmiseks tõeline paradiis.
Siin ja siin mõni sõna ajaloost.


J.Basanavicius gatve vaiksel reede hommikul. Mõne tunni pärast oli siin juba rahvarohke.

Legendaarne Palanga muul

Palanga liivadüünidel on kilomeetreid laudteid.

Tiškeviciuse lossipargi luigetiik.

Tiškeviciuse loss

Merevaik koos mõne ämbliku ja sipelgaga.

Tagasiteel. Riias kümmekond aastat tagasi nullist üles ehitatud Mustpeade Vennaskonna hoone.

Vanalinnapäevadest 21. sajandil

Olen mitmel päeval vanalinnast läbi kõndinud. Peatunud või naeratades plaksutanud pole, nii et vanalinnapäevadest osavõtjaks mind siiski nimetada ei saa.
Eks midagi olene ka laiskusest, aga turistide laiutamine vanalinnas häirib. Välikohvikud, müügiletid on neid täis. Vanasti Vene ajal, Vanalinnapäevade kõrgajal, turiste muidugi eriti polnud ega saanudki olla. Ja siis oli see suvealguse nädal justkui linnaelanike päralt. Meile mõeldud. Nüüd justkui ei ole.
Jah, väga võimalik, et õhtutunnil kusagil kangialuses või hoovis tõesti toimub midagi huvitavat. Isegi sellist, mida minusugune snoob nautida võiks. Aga ei oska otsida. Lapsepõlvest meenuvad rahvast täis linnatänavad, igal tänavanurgal midagi toimumas. Ja ei küsitud iga vaatepildi eest piletiraha.
Sai siin mõeldud, et ehk pühapäeval teeks linnas väikese ringi - kiikaks raekotta, käiks raudselt rahvarohkel ekskursioonil kaasas. Aga tea kas tuleb tuju. Sest nagu vist enamik linlasi, nii tundub mullegi aasta aastalt aina enam: vanalinn pole mitte minu vaid välisturisti jaoks.

5.6.08

Nii hea, kui sulle öeldakse - sõber!

... ja selles sisu ka on. Inimest, kellega paar korda ehk oled kokku saanud, ja kes sind seejärel sõbraks nimetab, ei saa ma tõsiselt võtta. Ja sõbranna pole raudselt lihtsast sõber, kes on naissoost. Sõbranna on... midagi kerglasemat. Vähem sügavat ja olulist.

Mõttearendus sai alguse ühest tänasest kõnest, kus mulle armas inimene teatas, et ma kuulun tema 3 parima sõbra sekka. Ja tema armas abikaas oli selle lambist ära arvanud. Olgugi, et meie viimase 4 aasta suhtlemissagedus on olnud ehk 1 kõne kvartalis ja 1 näost-näkku kohtumine aastas. See, mis tema juures praktiliselt elades tekkis, on püsima jäänud! Ja üksteise kursa- ja lõputöid kirjutades. Oh olid ajad... :)
Kõikidest asjadest ei jää killud järgi.



5. jaanuaril 2004 katsetasime CD vastupidavust, sinu juures.

Törts tööjuttu

Praegu siin laua peal lahti kaubamärgitaotlus "TEMUSI", mis kõlab nagu TEE MUSI! Tuletab mulle meelde võrratu Jeevesi & Woosteri seda osa, kus Bertie kommide abil väikelast õigel ajal "Kiss Tuppy!" ütlema meelitab. Igati õnnestunult, peab mainima.

His Bobness arrived

Rocca al Mare kõle platsikhall pole muidugi miski koht Bob Dylanit kuulata. Kükitad seal sporditribüünil ja üritad ebamugaval toolil end kuidagi sisse seada. Lava on kusagil kaugel, selja taga ajavad mingid idioodid juttu. "When The Deal Goes Downi" ajal! Lollikari.
Lõpuks ei jäänud muud üle kui alla põrandale õõtsuma kobida. Aga sinnagi oli keegi tarkpea toolide read toppinud. Turvad ei lubanud vabalt ridade vahel liikuda ja nautida. Täielik korralduslik õudus, ütleks.
Muusika oli samas vaimustav. Dylani taustabänd on täiesti fenomenaalne. Sellist ühiskõla ja metsikut gruuvi, mille nad suutsid õige mitmes laulus tekitada, iga päev ei kuule. See peab olema pikkade treeningute tulemus. Bob ise ei võtnud kitarri üldse kätte, püsis visalt elektrioreli taga ja üpris harva lasi kuuldavale mõne oma suursugustest suupillisoolodest.
Dylan oma bändiga show'd ei tee. Mehed sarnastes ülikondades, kaabud peas. Tulevad lavale ja hakkavad laulma ning mängima. Tuled ei vilgu, tossumasin ei tööta, muusikud ei hüple ringi, tibid ei tantsi. Muusika on kuulamiseks. Samas ei keela keegi publikul tantsida. Kui vaid neid pagana plastiktoole ees ei oleks.
Mind suutsid Bobi laulud võluda. Kuuekümnendate legendaarsed lood nagu "Stuck Inside of Mobile with the Memphis Blues Again" või "Blowin' In the Wind" oli ta pea tundmatuseni muutnud, nii et laulu tundsid ära vaid refräänist. Suurhalli akustika on pealegi täielik saast ning laulusõnad läksid päriselt kaotsi. Kujutan ette, millise fiilingu oleks veel saanud lava ees ja parema heli korral.
Aga ikkagi - Bob ise käis siin ja laulis meile. Uskumatu.