26.3.08

Valgel kevadpäeval

Tänasel rahuliku liikumise päeval nägin tavapärasest rohkem naeratavaid inimesi. Kas pole tore, mida äkilised hanged suudavad korda saata? Palju rõõmsaid noori ja vanemaid võis kohata Kadriorus "Tiibet vabaks" meeleavaldusel, kust paar olupildikest.

25.3.08

Paha tuju, paha

Kas Reinsalu on mulle vastanud? Ei ole. Tänases EPL-is vastab talle Raivo Kotov. Mitte, et see Reinsalut huvitaks muidugi.
Pühad läksid nii kiiresti, et arugi ei saanud. Üks päev läks roheliste üritusel üksteisele närviliselt otsa vaadates. Et mida ta minust mõtleb ja ega ta ometi minu suhtes vaenulikult pole meelestatud? Ja mis siis, kui ongi?
Äsja lugesin: Tallinna linna raskete ilmastikutingimuste tagajärgede likvideerimise töögrupi liikmed on kõrgendatud valmisolekus. Kardan, et maailma lõpp on lähemal kui eile.

20.3.08

Sunnitud kiri

Tänase postkasti sisu sundis mind järgmist kirja kirjutama:

Hea Urmas Reinsalu,

Miks Te poetate inimeste postkastidesse tekste, mida me tellinud ei ole ja lugeda ei soovi? Sellise tegevusega ei saa ei Teie isiklikult ega Teie erakond juurde ühtegi toetajat. Minu seisukoht vabadussamba küsimuses on Teie omale risti vastupidine. Sellest hoolimata ei tule ma Teie postkasti sambavastast reklaami toppima.
Austan teiste inimeste privaatsust ja palun sama ka Teilt.

Olgu lisatud, et IRL-i tegevus tundub siin Tallinna ääres täiesti süüdimatu olevat. See pole sugugi esimene nende reklaamleheke.

Tuulikutemüsteeriumist ja vabaduse puudumisest Vabaduse väljakul

Jõudsin lõpuks vaatama Kunstihoones avatud ülevaatenäitust "Vabaduse väljak". Ja koduteel mõtlesin ilusasti läbi, mida ja kuidas sellest siin kirjutan. Aga enne otsin veel veidi infot selle toreda rohelise maailmavaatega teose kohta, mille nimi oli Seitse samuraid I-III ja kus oli kujutatud mehi tohutuid tuulikuid püstitamas.
Tore küll, aga näe jännis olen omadega. Töö autor, vähemalt sellisel nimekujul nagu ta mul näituselt meeles on, paistab olevat internetile tundmatu. Pilt ise muidugi ka - ei kõnele temast ükski näitusest rääkiv arvustus, mida leida suutsin.
Aga mis seal siis ikka. Olgu kevade alustuseks selline väike müsteerium. Tuulegeneraatorite pildi juures olnud kirjeldus on mul meeles küll. Et kujutatakse tohutute tuulikute püstitamist väljale. Ja et vabadussamba küsimus on teravalt päevakorral, siis võiks just tohutu tuulegeneraator sobida vabaduse sümboliks. Vastukaaluna välismaisele tuumajaamale kasutame omaenda olemasolevat ressurssi.
Aga võib-olla sellist tööd näitusel polnudki ja kõik see on vaid minu ikka veel nii neetult rohelise kujutlusvõime vili? Ma ei teagi, kas tahan minna seda järgi uurima.
Näitus ise kõnetas mind päris mitmel momendil. Näiteks Ilmar Kruusimäe tohutu Tõnis Mäe portree, mis justkui haarab endasse.
Või kasvõi need erinevad Vabaduse väljaku kujutamise viisid. Seda idüllilist linnaväljakut, mida Adamson-Eric 1936. aastal oma Kunstihoone ateljee aknast kujutas, pole mina kunagi näinud. Vabaduse väljak on alati olnud närviline, kiirustav, tormlev. Tavaliselt liikuvaid või seisvaid autosid otsast otsani täis. Või siis räiget kommenrtsnänni. Näitusel võib vaadata videot mingitest tudengipäevadest aastal 2002. Kasiino sildi all Estonian Business Schooli plagu, kõrvulukustav raadiomöla taustal röökimas. Või teist videot, mis tehtud Kunstihoone aknast aprillis-mais 2007. Aprillis ajab politsei veekahuriga vene noorte jõuke laiali, mais on sellesama sõjatandri vallutanud rändlõbustuspark. Justkui kaks täiesti erinevat ajastut, erinevat maailma. Tegelikult kuratlikult sarnased.
Unistan sellest päevast, mil Vabaduse plats taas tavalisele linnainimesele kuulub. Nagu 1936. aastal. Või sel lühikesel viivul kümnekonna aasta eest kui Ivi Eenmaa linnavalitsus autod väljakult minema kupatas ja lilled maha joonistas. Aga autoparkla on visam igast esteedist.
Vabadust peame veel kaua oma hingest otsima, sest temanimeliselt väljakult me seda ei leia. Ka Kunstihoones ei pesitse väga palju vabu hingi. Pigem ikka kostab kirumist vabaduse piiratuse üle. Täpselt nagu kümme aastat tagasi, "Valiku vabaduse" aegu.

11.3.08

Allkirjadest rääkides

Olen hiljaaegu kaks allkirja andnud. Tuumajaama ja vabadussamba vastu. Mõlemal juhul üpris veendunult. Kuigi vaidlemiseks on alati ruumi.
Vabadussamba osas küll väga vähe. Tegelikult on nii, et ma üldse mingit monumenti ega mälestusmärki sinna Vabaduse platsi kanti ei taha. Pean seda isegi iga päevaga piseneva avaliku ruumi jätkuvaks piiramiseks. Mina eelistaksin seda, et autod sealt Vabaduse platsilt kiiremas korras ära korjataks (tulgu inimesed trammi ja bussiga tööle!) ning kogu ala koos Harju mäe ja tenniseväljakutega inimestele vabaks liikumiseks ja olelemiseks avataks. Linnas pole niikuinii kusagil enam olla. Olgu ükski ühine koht, mille ühest otsast teise jalutamine veidi aega võtab. Monument jäägu aga olemata hoopis. Vaba ruum ja puhas õhk on parimad vabaduse sambad, mida lastelastele pärandada.
Tuumajaama osas on minu arvamus rohkem tunnetuslik, vähem faktidel või reaalsusel põhinev.
Hajameelne avaldas hiljaaegu ladusalt ja sisutihedalt oma seisukoha ja eks ma mitmeski mõttes olen tema öelduga nõus. Aga teisalt. Praeguse tuumatehnoloogia vastu olemine on üks õige ja roheline asi. See on põhimõtteline vastuseis elukeskkonna prügistamisele ja seepärast minu jaoks oluline. Ega ma teema keerukusest hoolimata hetkegi ei kahelnud.
Üldiselt mulle see allkirjade kogumine sobib. Saagu see moevooluks, mis siis sellest. Ega ju valimistevahelisel ajal hääletuks tehtud indiviidil palju võimalusi toimuvat mõjutada pole. Ses mõttes on säärased kampaaniad igati omal kohal.
Muidugi - teema tuleb enda jaoks õige valida. Riigikoguliikmete palkade vastu ma küll mingi hinna eest astuma ei hakkaks. Esiteks on teise inimese rahakotis sobramine mulle väga vastumeelne ja teiseks ei tunne üldse, et asi on oluline. Igatahes mitte olulisem kui see, palju teenib mu naaber või kõrvaltoa kolleeg. Oma väiklast kadedust ja labast uudishimu ei maksa küll uhkelt voorusena eksponeerida.

Iganend kuvand

Neil päevil suure käraga eestikeelse Ühispanga nime prügikasti visanud SEB üllatab tänase Päevalehe esikaanel ajast ja arust reklaamisõnumiga. Öises pimedas kontoris on ainult üks boks valgustatud ja seal istub innuka näoga noor daam, kohvitass käes ja paberid ees. Alt võime lugeda, et SEB olla olnud 2007. aasta parim pank Eestis ja nüüd nad tahavad meile selle pildiga öelda, et pingutavad ikka veel ja veel ja veel...
Vaat ei sobi see kuvand enam 21. sajandi esimese kümnendi lõpuaastatesse. Pole sel naisel vähimatki põhjust öösel üksipäini kontoris passida. Tööd saab kodus lähedaste seltsis ka teha - kui just hirmsasti tarvis. Kõik võimalused selleks tänapäeval olemas - pangapreilna palgataseme juures veel eriti. Ja veel parem oleks õhtul puhata ja hommikul selge peaga tööle tulla. Vaat siis võivad tulemused paremad olla. SEB reklaamib iganenud väärtusi, mis tegelikult polegi enam kellegi silmis väärtused.
Mis aga SEB-i nimeuuendusse puutub, siis minusuguse pikaajalise kliendi jaoks jääb ta veel pikaks ajaks ühispangaks. Olgu too koos vana Eesti ajaga kadunud ühistulisele pangakultuurile viitav nimi oma olemuselt kui valelik tahes. Ikka kõlab suupärasemalt kui miski kolmetäheline lühend.