28.4.07

Öised pahalased

Viimaste päevade sündmused siin linnas on mind nagu iga teist mõistlikku inimest muretsema pannud meie riigi tuleviku pärast. Kuigi asja kohta avalikult arvamust avaldada pole mul justkui põhjust. Sest tegelikult ma ju vene rahvusest kaaslinnlasi ei tunne. Ei ühtegi rüüstajat ega ainsatki niisama kriiskajat. Nende motiivid ja arusaamad elust ja Eestist on mulle tundmatud. Tundmatud ńing arusaamatud. Vaatan suu lahti neid kaadreid, seda omavahel segunevat viha ja joovastust. Võib-olla on see nende inimeste jaoks on ainus võimalus ennast välja elada? Näidata meile kõigile, et nad on olemas ja nendega tuleb arvestada?
Ja pagan - eks ma arvestan ikka. Viimastel aastatel isegi õhtutundidel mulle küllaltki turvalisena tundunud Tallinn pole seda nüüd enam pikka aega. Isegi kui vägivald vaikselt vaibub.
Ja see nüüd juba endine kuju seal Tõnismäel... Sellega võinuks me kõik oma võitlused võitlemata jätta. Alles see oli, kui me teda seal ju isegi ei märganud. Käisin rahvusraamatukogus üheksakümnendate lõpuaastatel tööl ja heitnud selle mehe poole seal pilkugi. Ikka diagonaalis üle haljasala ja tagasi. Paar korda aastas seal tõesti midagi toimus. Aga siis oli rahulik ning lilleline.
Keegi tegi mingil hetkel kusagil vea, sest rahu muutus sõjaks. Kas mitte meie ise?
Täna linnas ringi käies jättis nähtu isegi pisut naljaka mulje. Nagu Jutik väga tabavalt ütles, tegutsevad meie linnas öised pahalased. Lõhuvad ja röövivad, aga kui kukk kireb, kaovad justkui vits vette. Ainult sodi jätavad endast maha. Ning kuni päikeseloojanguni elame täpselt nagu enne. Aga kui päike loojub...

25.4.07

Müdin ja kõva kära

Täna otsin ma kapist punase särgi nr 23, mille seljale on kirjutatud Carragher. Chelsea vs Liverpool, esimene vaatus Stamford Bridge'il. Meenutuseks mu kallite Punaste varasemad Euroopa karika poolfinaalid. Pole vist vaja lisada, et pea alati on need lõppenud võidukalt.

Liisinguga elu on lahe

Pealkirjas toodu on kommentaar Haigekassa sotsiaalreklaamile ühel neil pealinna ilusatest prügikastidest. Tabavalt öeldud.

23.4.07

Armastus esimesest silmapilgust

See kõik juhtus ühel kevadisel päeval. Toomingad andsid võserikele juba suvelootuse värvi ja siin-seal piilus eri karva õrnu õisi paarikraadist ilma trotsides päikest otsides ringi.
Ja nemad tulid alles tulid üksteise suunas, veel täiesti teadmatuses teise olemasolust. Kuid ühtemoodi kerget vihmasabinat mittemillekski pidades.
Ühelt poolt tulija oli sihvakas ja tõmmu. Silla keskpaiga poole jalutades oli ta näol kergelt boheemlaslik unelus, kui ma seda just professorliku hajameelsusega segi ei ajanud. Ta tuli oma pikki-pikki jalgu väärikalt üksteise ette asetades, saatjaks keskmist kasvu habemik.
Teiselt poolt tulija oli samuti omades mõtetes, vaadates siiski aeg-ajalt kõrval jalutavale pikajuukselisele brünetile otsa, justkui selle lobisemisele uut indu juurde andes (kuigi tegelikult ei kõlanud tema suust sõnagi). Ta oli silmnähtavalt rõõmsameelne, justkui tahtes oma korrapärasesse sammu mõned kepsutused sisse põimida, kuid seda siiski mitte tehes. Ega ta siis enam nii noor ka pole!
Ja siis nad kohtusid! See oli maagiline pilk, mis neid ühte põimis. Kuid silla kõnnitee oli kitsas ning nii enda kui ka kaasjalutaja inerts viis neid edasi. Ja juba olidki nad teineteisest möödas. Kuid nende kaelad pöördusid kui omatahtsi tagasi vaatama - üksteise suunas, silmast silma.
Toreda pikakoivalise dogi kõrvad kerkisid huvist kõrgele-kõrgele, jäädes siiski oma suuruse tõttu lonti - kuid galantne nägi ta sellegipoolest välja. Kuid ka teises suunas vantsiv tume labrador piilus korduvalt üle õla tagasi.
Kuid siis viis mind liiklusvool, mis mind hetkeks Sõpruse sillale seisma oli sundinud, edasi ja ma kaotasin nad silmist. Viimase asjana nägin veel, kuidas habemik temast möödunud labradori-brüneti paarile pilgu üle õla heitis.

20.4.07

Kummituslaev

"The engine was running, the computers were running, there was a laptop set up on the table which was running, the radio was working... and there was food and utensils set on the table ready to eat,"
Austraalia rannikul avastati triivimas tõeline kummituslaev. Justkui veel minut tagasi oleks katamaraanil elu keenud, nüüd aga polnud seal enam hingelistki. Kuhu siis kolm meeskonnaliiget nii äkki kadusid? Keegi ei tea. Isegi päästevestid on alles.
Tore uudis, mis meenutab veidi Agatha Christie 1933. aastal kirja pandud lühimüsteeriume, mida parajasti loen. Sellised armsalt naiivsed lood. Nagu ikka - läbinisti tore Inglise külaelu, aga kusagil keegi plaanib kurja. Pole viga, Miss Marple leiab lahenduse. Iga kord.
Muidu pole siin elus miskit toredat. Hambaarsti juures täna - poolteist tundi ootamist, paar minutit roppu valu ja siis saadeti mind sama targalt minema, nagu olin tulnudki. Suretame veel nädalakese närvi... Oh õudust.

16.4.07

Probleemid? Aga muidugi

Meie läpakas ootab kusagil lõputus parandusjärjekorras, nii et ma ei saa teile näidata neid toredaid skelette, mis me eile Neeme küla lähedalt mererannast avastasime. Üldsegi on häiriv, et tehtud pilte ei saa korralikult vaadata.
Meil oli eile tore väike autosõit. Kohad, mida põhjarannikult otsima läksime, jäid leidmata. Aga kurta pole ka põhjust. Juba sinav metsaalune ja metsvint lõõritamas puuladvas - elamus omaette.
Ma ise ootan samuti parandusjärjekorras praegu. Hammaste omas. Ei saa kohe päriselt seda suvist ilma nautidagi hetkel. Süüa on paha, suhelda ei taha. Ja ikka olen oma hädades ainult ise süüdi.
Kevadine palavus toob mulle alati metsiku suveootuse. Nagu ka reisijutud, mida aina tihedamini kuulama pean. Ise ei pääse ju enne jaanipäeva kusagile.

10.4.07

Ei soojene!

Monbiot kirjutab Guardianis sellest, kuidas kliimasoojenemise eitajad on valmis tegema kõik, et teadlaste suu sulgeda ja nende hirmsad ennustused suurest ohust tühisteks muuta. Kahtlemata on säärase hüsteerilise tegutsemise taga päris tugevad majanduslikud huvid. Pole ju vaja paati kõigutada. Ameerikas paistab tüüpiline paistab olevat see, et kõrgemal ametikohal olev tegelane (seejuures muidugi sugugi mitte teadlane) püüab teaduslikke uurimusi veidi siluda. Parem on seal mitte rääkida kliimamuutustest või globaalsest soojenemisest.
Monbiot artiklit lugedes olen veidi vähem jahmunud, et isegi Eesti roheliste seas leidub selle nähtuse eitajaid. Kuigi kahtlemata oleks taoliste tegelaste koht kusagil hoopis mujal.

4.4.07

Kivimäe rongist teatrilukku

Just mõtlesin siin endamisi, et huvitav kas ma tõesti mäletan seda aega, kui elektrirongis sai veel oma käega tamburiukse lahti teha ja perroonile astuda? Või on keegi mulle sellest ainult rääkinud? Igal juhul kunagi seitsmekümnendate lõpuaastil oli see veel võimalik.
Aga elektrirong sõitis Tallinna ja Pääsküla vahel juba ammu enne seitsmekümnendaid. Aastast 1924 - kui mu mälu ei peta. Vist täpselt samal aastal hakkasid mu vanavanemad Kivimäe jaamast vaid kiviviske kaugusele elumaja ehitama.
Nii et kui noor Voldemar Panso astub Andrus Kivirähki verivärskes näidendis Kivimäel rongi, et Balti jaama sõitma hakata: ma tean väga hästi seda tunnet. Midagi sa ei tea! Tean küll. Seda küll jah - teekond, mis Kivirähkil võtab paar tundi, vältab tegelikkuses vaid paarkümmend minutit. Õigupoolest juba kahekümnendatest aastatest peale. Kiiremaks pole see rongisõit nende aastatega läinud. Soojemaks ja mugavamaks. Veidi.
Kivimäe on läbi nende aastakümnete olnud selline rahulik, aga samal ajal ka üpris igav aedlinnanurgake. Linnamelust on ta sisult ja vormilt palju kaugemal kui need veidi üle kümne kilomeetri, mis tegelikult Balti jaamani maad. Küllap oli Pansol mõnus teatrist Kivimäele põrutada. Teine maailm. Sõjajärgsetel hulludel aastatel vist isegi veel mingi Eesti aja hõng seal Nõmme eramajade juures säilis.
Aga hea küll. "Voldemar" kõneleb ju meile Voldemar Panso noorusaastatest. Nõrkade kopsudega mehest, kes kõhkleb omajagu kaua, enne kui otsustab teatrilegendiks saada. Nõukogude Eesti teatrilegendiks see tähendab. Teistsuguse saatuse korral oleks ta teatrilegendiks saanud mõnes teises riigis.
Andrus Kivirähk ei peta ka seekord lootusi. Taas suudab ta kujutada eestlast ja tema aega säärase soojusega, millele ükski kaasaegne ligilähedalegi ei jõua. See on ikka omajagu imeline oskus.
Päris imeline on ka Tiit Suka võime Pansoks kehastuda. Nende inimeste väitel, kes ise Pansot laval näinud. Kuigi veel rohkem avaldasid mulle muljet Guido Kangur ja Taavi Teplenkov. Hämmastava ümberkehastumisvõimega näitlejad.
Tükike Eesti teatrilugu on jälle pühendumusega lavale toodud. Pole ime, et Draamateatri suur saal (mis nii tihti pooltühi), oli seekord puupüsti täis. Ja pole ka ime, et aplaus tõi näitlejad aina uuesti publikut tänama. Nad olid seda väärt.

Meie oma vereimejad

Pühapäeval oli võimalik Vikerraadiost kuulata toredat saadet Dracula legendist. Raadio parima naishääle esituses veel seejuures. Esmaspäeval tuli Toompeal kokku Riigikogu.
Valimistulemusi võib (kuigi muidugi ei pea) kommenteerida ka "Kommunisti" lendlehe sõnadega aastast 1925:
Kodanlus juudastega pühitses wõitu. Neil õnnestas töörahva turjal priiskamiseks ajapikendust saada. Ohtralt joodi võidu joovastuses töörahva sooja verd.
Ülaltoodu olgu ka väikeseks lisaks meie tänastele juttudele mõne riigiametniku palga kohta. Ja siis selle kohta, milline on mõne teise, kah riigiametniku, palk.

2.4.07

Päikesekuldne kevadnäitus

Eilsel jahedal, aga kirkal päeval käisin Kunstihoones näitust vaatamas. Elamise kunst: Eesti kunsti ülevaatenäitus 2007. Kes tahab asjatundlikku arvustust, võib seda näiteks Sirbist lugeda. Mina ütlen rohkem, mis mulle kui võhikule silma hakkas.
Ma ei käi ju kuigi tihti näitustel. Tudengipõlves kui argipäeval oli aega maa ja ilm, ei jätnud kesklinnas pea kunagi midagi vahele. Viimasel ajal aga väga harva. Kuigi pea iga kord näitusesaalist välja astudes on rahulolutunne. Olen väärt elamuse saanud. No mõned erandid on ka olnud muidugi, aga... See tänavune ülevaatenäitus puudutas mind. Rohkemgi kui tavaliselt. Minu jaoks on kriteerium sageli see, kui mitme taiese juures minutiks-paariks seisatan. Seekord oli selliseid õige mitmeid.
Näiteks Andres Toltsi kolm graafilist teost panid taas mõtlema värvide ja geomeetriliste kujundite seostele, mis mind alati nii võluvad. Tagumises lisaruumis pani hämmastama Anniki Kari mustvalge maal roomavast lapsest keset tööstusmaastikku. Vist esimene kokkupuude selle kunstnikuga. Naima Neidre sulejoonistused tunduvad veidi müstilised - mida kaugemalt neid vaatad, seda terviklikum tundub pilt. Ja Olev Subbi linnamaal oma ajatus elegantsis oleks võinud sündida 70-80 aastat tagasi. Jaak Soansi "Kuum dušš" paneb oma lihtsuses lihtsalt naeratama.
Ma ei hakka rohkem neid töid eraldi välja tooma. Põnevat on seal tegelikult muudki. Peaks tagasi minema ja eelkõige nende trepist vasakule jäävate saalidega uuesti tutvuma. Inimene väsib ju liiga ruttu ära.
Kokkuvõttes: päris palju mulle uusi, tundmatuid nimesid, rohkesti naiskunstnikke, väga vähe uuenduslikku. No tõesti. Paistab, et maal on väga inn ja üheksakümnendate Eesti novaatorlik revolutsioonilisus aut. Aga see ei tähenda veel sugugi halba. Võiks ju öelda hoopis nii, et ülevaatenäitus mõjus mulle nagu Bob Dylani viimane plaat. Vana, aga ikkagi värske. Hiphoppi ma ei kuula ju nagunii.